Kitsekasvatajate liit tahab kitsede ja lammaste võrdset kohtlemist (2)

Kitsekasvatajate liit tahab kitsede ja lammaste võrdset kohtlemist

SÕBRALIK PERE: Loomapidaja Liivi Ungru koos lambatall Siidi ja tema kitsest kasuemaga, kelle piim aitas pisikese lamba elule päästa. Foto: Sander Ilvest

Kevadel loodud Eesti kitsekasvatajate liit soovib, et kitsekasvatajaid hakataks kohtlema võrdselt teiste põllumeestega ning neile laieneksid samasugused toetused nagu teistele loomakasvatajatele.

Eesti kitsekasvatajate liidu liikmed, Lääne-Virumaa kitsekasvatajad Mare ja Rein Kotšin saatsid sel nädalal põllumajandusministrile kirja, milles avaldasid soovi kokkusaamiseks, et rääkida kitsekasvatuse minevikust, olevikust ja oodatavatest toetustest. Kitsepidajate soov on saada järgmistel eelarveperioodidel piima-, liha- ning ammkitsede kasvatamiseks toetusi.

Kitsepidajatele makstakse praegu ainult karjatamistoetust, mistõttu on kitsekasvatus võrreldes lamba- ja veisekasvatajatega väga ebavõrdsetes konkurentsitingimustes. Näiteks lambakasvatajale makstakse ute täiendavat otsetoetust ja ute kasvatamise otsetoetust ühe lamba eest kokku 18,41 eurot.

Koos lammastega üle kümne aasta kitsi pidanud Lõmala küla Lehtmetsa talu perenaine Liivi Ungru ütles, et toetused tooksid kitsepidajaid juurde. “Kui nad hakkavad kitsi sama palju toetama kui lammast, siis saab ühe lamba toetuse eest ühe heinarulli. Kuigi rull heina on kindlasti abiks, on põhiline hoopis see, et toetus väärtustaks kitsepidamist,” leidis Liivi Ungru. “Maainimene tahab ikkagi ka tunda, et ta töö on väärt ja tema loomad on olulised,” lisas ta.

Kümnepealise põhikarjaga Lehtmetsa talu perenaine rääkis, et ainult toetuse tõttu ta kitsi juurde ei võtaks, karja saab suurendada ikka vastavalt sellele, palju jõuab neid lüpsta ja karjatada ning kuidas laudas ruumi jätkub.

Tublid maahooldajad

Liivi Ungru sõnul ostsid nad oma esimese kitse ajalehekuulutuse peale enam kui kümme aastat tagasi, mil Lõmalal läks lahti isatalu taastamine. “Esimesed talved olid siin lumerohked, naabri lehm jäi talveks kinni ja piima polnud võtta,” meenutas taluperenaine, miks Valjalast kits kohale toodi.

Hiljem, seoses maadehooldusega, võeti kitsi juurde. 35 ha vanu talumaid tuli korda teha ja kitsed osutusid siin asendamatuteks abimeesteks. Niidukiga võisid sa niita ja puid hõredamaks võtta niipalju kui kulub, aga järgmiseks kevadeks ajasid kännud juba uusi võrseid. Kolme aasta pärast ulatuvad sellised võrsed juba rinnuni ja tulemuseks on poole tihedam mets kui enne hõrendamist, rääkis Liivi Ungru, kelle sõnul on kits just selline loom, kellele meeldib võsa süüa ja kes ei lase seetõttu metsal uuesti võimust võtta.

Lehtmetsa talu põhikarjas on 10 kitse, lisaks mõned noored loomad ja mõned talled.

Kui varem on Lehtmetsa talu sokupoistest enne jõule konservi teinud, siis viimased isasloomad on tõujätkamiseks maha müüdud. “Olen aretanud sarvedeta tõugu, et kitsede sõdimine oleks verevabam,” selgitas Liivi Ungru, kelle sõnul on kitsedel komme julmas positsioonivõitluses teineteist sarvedega õhku tõsta ja vigastada.

Suvel teevad Ungrud kitsepiimast kitsejuustu, mis on ideaalselt lumivalge. Kümnest liitrist piimast saab umbes ühe kilo juustu. Kesksuvel valmib juustulaar korra nädalas ja see läheb pere oma toidulauale. “Müügiks ei jõua toota, sest kits lüpsab vähe ja osa piimast läheb veel talledele ka,” selgitas Liivi Ungru.

Kitsedel on tugev hierarhia

Nagu koergi, võib kits oma perenaisesse väga kiinduda. Kitsed suhtlevad perenaisega palju isiklikumal moel kui lambad. “Kits on palju suurem isiksus kui lammas,” võrdles mõlemaid loomi pidav Liivi Ungru oma hoolealuseid. Ka ei lähe kitsed karjamaal kunagi kaduma, nad võivad küll mööda metsi kolada, aga õhtuks on nad igal juhul kodus.

Liivi sõnul on kitsedel väga tugev hierarhia, palju tugevam kui lammastel. Kevadel, kui kitsed laudast välja lastakse, teevad nad kõigepealt selgeks, kes kelle seljataga peab söögi või joogi järjekorras seisma.

“See pannakse paari päeva jooksul paika ja siis on rahu majas,” teab kitsepidaja, kelle sõnul tuleb kitsi laudas hoida eraldi boksides, sest need loomad üksteisega rahus elada ei suuda. Karjamaalt võivad kitsed tulla õhtul hämaras koju ohutuse mõttes külg külje kõrval nagu üks mees, aga niipea kui ollakse laudas, läheb kisklemine lahti.

Rein Kotšin teab, et pärast seda, kui Eestis 2003. aastal kitsedele toetuse maksmine lõpetati, langes nende arv 4700 pealt kahe tuhande võrra. 2011. aasta seisuga oli Eestis PRIA andmetel 3321 kitse. Kuna kitsedele ei ole teiste loomadega võrreldavaid toetusi, küll aga kaasnevad kitsepidamisega nõudmised, siis pole paljud kitsekasvatajad oma loomi registrisse kandnud.

Nõuded on kitsepiima käitlemisel samad, mis lehmapiimal (lüpsiplats, lüpsimasin, piimajahuti jne), kuid väljalüpstav kogus on kitsel palju väiksem. Kui tavaline kodulehm annab umbes 20 l piima päevas, siis harilik kits 2 liitrit.

Kitsepiimakokkuostuga ei tegele Eestis ükski piimandusettevõte, seega tuleb kitsekasvatajal olla lüpsja, juustumeister, tootearendajast kuni turustajani välja, rääkisid Mare ja Rein Kotšin.

PRIA põllumajandusloomade registri andmetel oli kolmapäevase seisuga Saare maakonnas registreeritud 334 kitse ja 63 kitsepidajat.

 

Noor kits päästis lambatalle

Lõmala küla Lehtmetsa talus lapsendas nooruke kits poegimistrauma tõttu ema kaotanud lambatalle ja päästis sellega õnnetu voonakese elu.

Talu perenaine Liivi Ungru rääkis, et nüüdseks juba pool aastat vana utekest ootas kurb saatus, kuna tema ema poegimistrauma tõttu järgmisel päeval hinge heitis. Enne emalamba lõpmist õnnestus perenaisel veel ternespiima lüpsta, kuid sellegipoolest oli tillukese talle tulevik tume. “Keegi poleks jõudnud teda neli kuud lutitada, üldjuhul tall sellisel puhul sureb,” rääkis Liivi Ungru.

Väikse lambatalle õnneks leidus talus aga üks vastutulelik noor kits, kes soostus lambatalle imetama, päästes niiviisi tema elu. “Alguses viisime lambatalle lihtsalt kitse juurde sööma, aga juba kolmandal päeval hakkas kits mökitama ja nõudis, et tall tema juurde boksi jäetaks,” rääkis Liivi Ungru, kelle sõnul on lambatall praegu oma eakaaslastest oluliselt suurem, kuna kitsepiim on rammusam.

Liivi Ungru sõnul pole kitselaudas üles kasvanud tall avaldanud vähimatki soovi teiste lammaste juurde minna. Hiljuti, kui kitselauda juures oli suur lambakari, üritas perenaine talle lammaste sekka viia, aga tall ajas vastu ega olnud nõus lambaks hakkama.

“Nüüd, kui lambad lauta tulevad, siis ma arvan, paneme ta ikka lammastega kokku,” ütles Liivi Ungru.
Perenaise Liivi sõnul on kitse kasulapse nimi Siidi. Lambatalle isa on kuulus maalammas Sass, kellega endine maalammaste propageerija Gilleke Kopamees on ka plakatil poseerinud. Kopamees tõi Sassi kunagi Kihnust ja just selle lamba foto esindab Euroopa tõugude raamatus Eesti maalammast.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 068 korda, sh täna 1)