Kui toimuks küüditamine… (14)

Kui on kajastatud sündmusi Eestis enne Teist maailmasõda, pajatatud tolleaegsetest omavahelistest suhetest, on seda tehtud enamasti varjundiga, et elati-oldi üksmeeles ja üksteise mõistmises, üksteist toetades ja julgustades. Kellel saabki midagi selle vastu olla, kui üksteise muredele-rõõmudele kaasa elatakse. Seega empaatia selle sõna parimas tähenduses. Pealegi tegelikkuses.

Oleks ju armas, kui see vastaks tegelikkusele. Paraku on tegelikkus ennemal ajal olnud karmilt teistsugune. Sümboolses registris kui niisuguses on tallel üksjagu palju näotusi ja nurjatuid tegusid. Seda kõike eestlaste isekeskis suhtlemises, kui ei hoolita endast ega kaasinimestest.

Teha kurja lusti pärast

Aastakümnete kestel mitmes-setmes paigas elades ja olude tõttu ühel või teisel viisil paljude inimestega suheldes on mulle talletunud meelde arvukalt seiku ja juhtumusi, kus juhtumusest vestja on olnud sündmuses otsene osaleja või mingil muul moel sellest teadlik.

Mitmed nimed on ununenud, mitmed on kenasti tallel, ilma et peaks eriliselt pingutades meelde tuletama. Muide, nende seas on teisest rahvusest inimesi, seega võõramaalasi, kes on eestlaste vastu ülekohtutegusid teinud.

Seda eestlaste endi kaasabil, ehkki naabrid polnudki omavahel üldse mitte vaenujalal. Saamahimu pani asjad paika. Või valdas inimest teatud hetkel tahtmine ligimesele kurja teha, teda solvata ja alandada, talle haiget teha. Lihtsalt niisama, lusti pärast.

Üks mu töökaaslane pajatas loo, kui ta oli enne sõda verinoore mehena Mulgimaal sulaseks. Muide – tollal oli seal rohkesti saarlasi leiba teenimas.

Sel laupäeva õhtupoolikul said üsnagi juhuslikult kokku kolm noort ühe kandi meest, rahvuselt puhastverd saarlased. Talud, kus nad sulasteks olid, asusid küllaltki lähestikku.

Peeti aru ja plaani, mida ilusal õhtul ette võtta, et aega mõnusasti sisustada, teha midagi tujuküllast ja lustakalt seltskondlikku. Kangesti tahtnuks tegutseda! Teha suuri tegusid!

Nende ees oli kaugusse kulgev maantee. Kuna nad hetkel miskit põnevat plaanitseda ei osanud ega viitsinud, otsustasid nad otsekui muuseas niisama kodjata, lihtsalt minna, kuniks on viitsimist.

Lause siit, teine sealt – igal juhul oli igav. Ühtäkki märgati eespool silmapiiril tumedat täppi. Üsna pea jõuti äratundmisele, et see on jalgrattur, meesterahvas, kes neile vastu väntab. Ning otsekohe turgatas meestele pähe saatanlik äkk-idee. Kähku tehti otsus, et kõige kaelakam rusikamees hakkab ratturi poole jooksma, kaks meest teda kui pahategijat taga ajama. Tänapäevases keelepruugis nimetatakse seesugust lavastust vist reality show’ks? Või kuidas?

Rusikaga näkku

Igatahes kulges lugu just täpselt nõnda, nagu nüüdsama sai kavandatud. Üks mees sibas ees joosta ja kaks meest ajasid teda kõigest väest taga, ise hõikudes: “Hei-hoi, pidage see mees kinni, pidage ta kinni!”

Hõiguti arvestusega, et vastutulija neid kuuleks ja üritaks jooksjat kinni pidada. Mees tuli rattalt maha ja üritaski “põgenejat” kinni pidada.

Jaa, jooksja küll peatus hetkeks, kuid üksnes selleks, et ratturile rusikaga näkku virutada, mis järel rattur koos rattaga maanteekraavi prantsatas, suust ja ninast verd tilkumas. Ka mehe rinnaesine leemetas verest.

Tänases Eestis on kurvalt igapäevane, et võõrale inimesele äiatakse tänaval rusikaga näkku või kuhu iganes. Või tungitakse võõrasse korterisse, et seal jõhker-julmalt laamendada, pererahvale tuupi teha. Seega tõdemus “minu kodu on minu kindlus” ei vasta tegelikkusele.

Vististi on tahtmine ligimesele kurja teha paljude eestlaste geenides. Või kus kohas? Aegade jooksul on eesti rahvale saanud osaks rohkesti ülekohut, taluda on tulnud ränki katsumusi, järjestikuseid küüditamisi. Paraku tuleb ausalt omaks võtta, tunnistada, et traagilistes sündmustes on paljud eestlased ise püüdlike kaasaaitajatena osalenud.

Vaja on naabritele, kellega pole head läbisaamist, kurja teha, saata nad külmale maale häda ja viletsuse kätte. Nõnda oli ennemal ajal, nõnda oleks ka tänapäeval. Sest et alatihti räägitakse-kirjutatakse laimava sisuga anonüümsetest sõnumitest, mida kellegi kohta on kirjutatud, õigemini öeldes kedagi materdatud. Ning igal juhul argpükslikult käitudes, jättes oma nime sõnumi lõppu kirjutamata. Niisugused inimesed on salakaebajad, kes oma kaasmaalaste vastu on rohkesti kurja teinud. Teevad nüüdki!

Kui Eestimaal toimuks taas küüditamine, oleksid salakaebajad varmalt platsis. Sedapuhku avalikult. Endisaegsed sündmused, nois sündmustes vahetu osalemine on seda korduvalt näidanud. Ning seega kinnitust leidnud.

Sestap väide, et eestlane olla on uhke ja hää, tekitab mõnesuguseid tõsiseid kahtlusi eestlaste väidetavas headuses. Alati see küll paika ei pea, mida on kurb tunnistada, veelgi vastumeelsem omaks võtta…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 706 korda, sh täna 1)