Tööst kodus ja kontoris (1)

“Vaatasin, et teie Katrin olli lehtes midagi kirjutand!” kuuleb mu ema mõnikord, kui poes tuttavaid külamemmesid kohtab. Mõnikord uuritakse lähemaltki. Kust ma need jutud ometi võtan, ju ikka välja mõtlen? Ja kuidas need trükikotta jõuavad, liinibussiga?

Aga üldiselt arvavad mu kodukandi muhulased, et ma ei käigi tööl. Mis töö see olgu, kui inimene kooserdab päise päeva ajal Liiva poes?

Noh, tegelikult on arvajail ju õigus. Ega ma lähegi hommikuti kontorisse, ei loe ka tagumikutunde üheksast viieni. Tavaliselt teen kõigepealt kannutäie kohvi ja ronin voodisse tagasi, sukeldudes, sülearvuti põlvedel, kodu- ja välismaisesse staarimaailma, millest Õhtulehe meelelahutuskülgedele lugusid kirjutan. Kui tähesärast ajutise üledoosi saan, puhkan silmi ja uudistan aknalauale potsatanud harakat.

Mõni aasta tagasi võeti Õhtulehe toimetuses ette suurejooneline remont. Lõhuti vaheseinu, telliti uus sisekujundus. Pahaaimamatud töötajad leidsid hommikul eest kaootilistesse kobaratesse lükatud lauad ja kärtspunaseks võõbatud seina. Avatud kontori eelis pidanuks ülemuste sõnul olema kiirem infovahetus ja meeskonnatunde süvenemine. Tegelik tulemus oli mokalaat ja närviline sagimine – keskendumisest pole juttugi, kui su selja taga käib tihedam voorimine kui kiirteel. See melu ei saanudki mulle omaseks.

Hiljuti selgitas Õhtulehe veebiküsitluski, et avatud kontoris töötaks meelsasti vaid 11 protsenti vastanuist. Kommentaariumis nimetati seda ameerikalikuks hulluseks, mis eestlaste pigem eraklikkusele kalduva natuuriga ei sobi. Me ei ole loomult meeskonnarahvas.

Kodus saan päevaga rohkem tööd tehtud kui kontoris kolmega. Pole tarvis ummikutes passides aega raisata. Õieti pole vaja riidessegi panna. Keegi ei istu mu lauanurgale värskeimat klatši heietama, kui püüan parajasti oma teksti süveneda. Ja kui vaikne siin on! Nii vaikne, et tihase koputus aknale tundub korraga vali nagu kahuripauk. Kolleegidega ühenduse pidamiseks on MSN ja Facebook, kuid tihti sulgen needki. Ja kuidagi teine tera on kõmusaitidel surfata, kui ise oled turvaliselt metsa vahel, lähim staar alles 180 km kaugusel. Kui arvestada Linna Iffi, siis ometi paari kilomeetri taga naaberkülas.

“Aga sa mandud seal metsas ju ära!” manitseb sõbranna. Jah, mõnikord tunnen linnast puudust. Kui esimene lumi saabus, ootamatult nagu ikka, meenus, et kevadel ununesid talvemantlid keemilisse puhastusse viimata. Tallinnas tähendaks see kümneminutilist põiget koduteelt kaubanduskeskusse. Ent nüüd kuluks terve tööpäev – bussisõit Kuressaarde ja tagasi ning siis uuesti, puhastatud mantlile järele.

Kontsaplekke saab õnneks vahetada Orissaares, selleks kulub vaid pool päeva. Kuigi tavaliselt käin nüüd üldse kummikutega. Ja kauplus on viie kilomeetri kaugusel, mitte enam üle hoovi nagu Tallinnas. Figuurile tuleb see, tõsi, vaid kasuks. Olen pärast maale kolimist 20 kilo alla võtnud, ilma mingi imedieedita.

Pentsikuid juhtumisi tuleb ka ette, millest linnas undki ei näe. Pruukis mul korraks välisuks irvakile unustada, kui peaaegu oleks kari Muhu rändlambaid tuppa tunginud ning mu läpakajuhtme konsumeerinud!

Selline sai sissejuhatus sellele, mis võiks mõnusaks tavaks kujuneda – tahaksin teile edaspidigi Muhust metsa vahelt teateid saata ning mõlgutada mõtteid lammastest, aga ka meelelahutusmaailmast. Ega neil kuigi suurt vahet olegi.

Katrin Pauts

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 274 korda, sh täna 1)