Käsitöömeister Selma Pahapill: õppida on veel nii palju (2)

Käsitöömeister Selma Pahapill õppida on veel nii palju

VANAEMA EESKUJUKS? Kadakmari 2011 elutöö auhinna laureaat Selma Pahapill oma lapselapse Miritiga. Foto: Sander Ilvest

“Armastus pistab lille eluteele” – niisugune tikitud kiri on ühel eksponaadil möödunud neljapäeval Kuressaare linnuses avatud käsitöönäitusel. “Mul on see käsitööarmastuse lill tõesti suur,” tunnistab sadade kaunite esemete autor, Saaremaa tunnustatud käsitöömeister, Kadakmari 2011 elutöö auhinna laureaat Selma Pahapill ise.

Kui Kuressaare linnuse keldrikorruse näitusesaali jõuan, on saal täis. Täis nii imetlusväärseid esemeid kui ka näitust avama saabunud inimesi.

“Ammu ei ole Kuressaare linnuses näituse avamisel nii palju rahvast olnud – võib-olla on see isegi lõppeva aasta rekord,” tõdeb Saaremaa muuseumi direktor Endel Püüa.

Tikitud seinapildid ja padjad, kudumid, kangastelgedel valminud vaibad, vildist ja pärlitest ehted, heegeldatud linikud, kotid, rätikud ja peakatted… Väljapandu ilu ja rohkus võtab lausa silme eest kirjuks. Esemete hulk teeks au mõnele suuremale harrastajate seltskonnalegi, kõik see on aga ühe naise 20–30 aasta kätetöö.

“Varem polnud mul selleks eriti aega ja ega olnud ka materjali,” ütleb autor ise. “Üht-teist siin nüüd tõesti on.”
Käsitööarmastus on 1932. aastal sündinud Selmat saatnud lapsepõlvest alates. “Kooli läksin omatehtud kinnastega,” mäletab ta. Esimene kampsun valmis tal teise klassi tüdrukuna.

“Tikkimiseks andis mulle tõuke see, et mu tädi hakkas tikkima susse, mis olid sellel ajal ainukesed ilusad jalanõud, sest kingi oli vähe,” meenutab Selma.

Käsitööd Siberis ei jätnud

Käsitööst ei loobunud ta ka aastail 1949–1957, kui oli küüditatud Siberisse Novosibirski oblastisse.

Kui kõik, mis ma teinud olen, kodus välja panna, siis vaba nurka vist tõesti poleks, arutleb Selma. Poest ostetud kraami ta oma elamise kaunistamiseks kasutanud pole – kõik on ikka oma kätega loodud.

“Mulle meeldib kõike teha,” kinnitab Kaarma koolimajas tegutsevas käsitööringis kaasa lööv naine. “Ja mida ma näen, selle pean kätte saama ja järele tegema.”

Kohtadest, kust näiteks mõne mustri tarvis ideesid saada või materjale hankida, tänapäeval puudust küll ei ole, leiab Selma. “Vahepeal ei olnud saada mustreid ega materjale,” lausub ta. “Kui hakkasin esimeses käsitööringis käima, siis avastas keegi, et ühes komisjonikaupluses olid väikesed villasest lõngast lastekindad. Niipea kui sellest teada saime, oli kauplus kinnastest tühi. Suured pikad sallid said omavahel ära jagatud, et materjali saada.”

Niplispitsi teinud ei ole

Kas käsitöö valdkonnas on üldse midagi, mida Selma teinud ei ole?

“Oi, nii palju uut oleks õppida!” hüüatab vanadaam selle peale. “Nädal tagasi õppisime Astes, kus meil on käsitöötoad, vanadest kapronsukkadest ilusaid lilli tegema. Süstikpitsi hakkame õppima. Niplispitsi ma enam vist tegema ei õpi – olen selleks liiga vana.”

“See, mis siin välja pandud, on lausa fantastiline,” leiab näituse avamisele tulnud Kristi Hints, Aste klubi juhataja ja Selma Pahapilli ringikaaslane. “Nii tore, et Selmal on olnud võimalik omatehtud tööd säilitada – neil on tohutu väärtus.”
Hintsi sõnul on Selma tore ja asjalik ringikaaslane.

“Tal on suurepärane oskus töösse süveneda,” iseloomustab Kristi Hints Selmat. “Ta haarab infot väga kiiresti ja töötab väga kiiresti, niisama ei lobise. Tema oli esimene, kes sai mustri rätiku peale, kui mina polnud rätikut raami pealegi nõeluda jõudnud. Ja teda huvitavad tõepoolest kõik tehnikad.”

Selma Pahapilli kätetööd saab linnuses imetleda 9. detsembrini.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 564 korda, sh täna 1)