Kas rahvuslikud tiivad kannavad?

Vaevalt et Eestis leidub keegi, kes tajuks saarlastest paremini ühenduste tähtsust, olgu siis kõne all meretee mandrile või kiire lend Tallinna. See, et midagi on meie rahvuslike tiibadega korrast ära, jõudis mulle kohale just seoses Estonian Airil Tallinna–Kuressaare lennuliinil tekkinud probleemidega.

Õhusõit sinisel nahkistmel oli vaieldamatult mõnus. Saab 340 oli mugavaim neist lennukeist, millega on olnud võimalus saare pealinnast riigi pealinna lennata… Seda muidugi siis, kui olid kord end sel istmel sisse seadnud, sest kohati näis ettevõte tegevat kõik selleks, et nende avalik kuvand oleks niru ning lennuühenduse peamised positiivsed küljed võimaliku lendaja teadvusse ei jõuakski.

Kui Estonian Air 2008. aastal oma regionaallendude haruga liini teenindajaks sai, tundus see igati loogiline. Pikkade traditsioonidega siseliini võttis üle kompanii, milles ka riigi osalus. Seisab ju liini olemasolugi peaasjalikult avalikes, mitte kommertshuvides. Ometi hakkasid meedias üsna varsti levima negatiivse sisuga teated küll ebasoodsatest lennuaegadest, küll ärajäänud lendudest.

Seejärel hakkas firma juhtkond rääkima Saabi lennukitest loobumise strateegiast, kus tähtajad olid seatud lähemale kui liinilepingu lõpp. I-le pani täpi pentsik tüli, kus ettevõtte juhtkond ja Saare maavalitsus ei suutnud omavahel enam teateid vahetada. Küll ei jõudnud kirjad kohale, küll oli keegi puhkusel.

Kogu loo muutis veel kurioossemaks tõik, et nende meeleolukate vastuolude ajaks kontrollis riik Estonian Airi juba täielikult.

Maailma lennunduses on viimase paari kümnendiga paljugi muutunud. Rahvuslikud kompaniid on üha taandunud odavlennufirmade ees. Ja pileti hind on see, mis kõik suuresti paika paneb. Loomulikult. Kuid emotsionaalset komponenti, mis kujundab mainet, ei tasuks alatähtsustada. Mitte üheski äris.

Ma ei unusta kunagi uhkusetunnet, millega kuulasin eestlasest lennukikapteni juttu (sõna otseses mõttes maast ja ilmast) Taani väinade kohal, lennates esimest korda tuliuue Boeinguga Tallinnast lääne poole. See osa meeskonna tööst, mis paistis reisijale salongi, oli kirjeldamatult erinev Aerofloti lendude kogemusest, millega olin varem kokku puutunud. Rahvuslikud tiivad olid osake sellest, mis tegi meid päris riigiks.

Hiljem on seda osa järjest alahinnatud. Mitte mingil juhul ei tohtinuks lasta tumedatel plekkidel koduseinu määrida – nii nagu see juhtus Saaremaal. Nui neljaks. Ja kas Tartu liin, mille kaotamise vastu praegu sotsiaalmeedias allkirju kogutakse, sündis ikka läbimõeldud kaalutlusel või äkki mängis oma osa hoopis (nii-öelda) poliitiline surve seoses lätlaste ilmumisega Lõuna-Eestisse? Usaldusväärsus saab tekkida vaid siis, kui ise usutakse sellesse, mida tehakse.

Lõpuks, mis siis ikkagi saab meie rahvuslikest tiibadest? Ma ei hakkaks siinkohal rääkima untsu läinud maailmavallutamise kavadest, Tero Taskilast, tema palgast ega lahkumishüvitisest. See suund on meedias üle tähtsustatud. Põhiküsimus, mida Estonian Airi tuleviku osas küsida tuleks, seisneb selles, mis võiks olla eestikeelse ja -meelse lennukompanii olemasolu mõte. Ehk siis ikka ja jälle see avalik huvi.

Muidugi ühendus Euroopaga. Aga oleme rääkinud ka turismist. Isegi hiigelkahjumit tootes on Estonian Air turgutanud Eesti majandust. Ja miks me ei räägi näiteks lennundusharidusest, lennunduse alasest kompetentsist üldisemalt. Mulle näib, et rahvuslikest tiibadest loobumisest on meil kaotada rohkem kui võita.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 191 korda, sh täna 1)