Ajakirjanik arvab: Martidest ja santidest (1)

Ivika LaanetMardipäev on kena päev. Vähemalt vanasti oli. Sai ju ka ise marti joostud. Oli lusti, oli lõbu. 

Seepärast olen nüüd püüdnud “marditamisse” suhtuda kui laste võimalusse esineda, lahutada meelt nii endal kui neil, kelle uksele koputatakse. Näidata, mida nad on õppinud, ja selle eest siis ka tasu saada, olgu selleks siis kommikott või küpsisepakk.

Kuid mida aasta edasi, seda kurvemaks asi läheb ja seda vähem on soovi martidele ust avada.

Möödunud aastal koputasid mu koduuksele viied mardisandid, keda ka lahkesti sisse kutsusin. Oli neid, kes olid põhjalikult ette valmistanud, ent ka neid, kel puudusid nii kostüümid kui ka laul ja tants. Öeldi vaid: “Tere, meil on üks mõistatus” ja “Me tahaks nüüd nagu midagi ka saada…”

Huvitav, mille eest? Tean, et ma ei ole ainus, kes nii mõtleb. Just nüüd ühel päeval teatas hea kolleeg, et tema ei lase juba ammu marte uksest sisse.

“See ei ole midagi muud kui kerjamine! Ja mis sa arvad, et nad sul mingit nänni tahavad, ikka rahakest, ei muud,” siunas kolleeg.

Igal juhul soovin, et need lapsed ja noored, kes on otsustanud oma elu lustilisemaks teha mardisanditamisega, oleksid loovad ja mõtleksid enne, mis päev see mardipäev üldse on ja milleks seda vaja on. Sest lihtsalt üht mõistatust mõistatada anda saab ka mardipäevata.

Toredaid tantsu- ja laulukavasid ja avatud uksi – kadripäev on ju tulekul!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 272 korda, sh täna 1)