Ajakaja: Aumeeste värk (6)

Selle sügise märksõna Eestis on olnud vastutuse võtmine. Mitmed avalikuks tulnud skandaalid on olnud päris suure hulga avalikkuse arvates sellises tõsiduse astmes, et mõni juhtiv tegelane, poliitik või asjamees oleks võinud tagasi astuda. Seda ei juhtunud aga enne, kui sel nädalal – vastutuse suutis lõpuks, ametiväärikusele kohaselt võtta politseijuht Raivo Küüt. 

Enne seda on olnud küll üksikuid juhtumeid, et mõni minister astub tagasi ja tunnistab seega vastutust probleemi korral, need juhtumid on olnud aga harvad, võrreldes põhimõtteliste sigaduste hulgaga meie riigis.

Millised on olnud meie juhtpoliitikute mõtted, õigustamaks oma postile jäämist? Suhteliselt koolipoisilikud, ütleks. Sääraste juttude peale ei jäägi rahval muud üle kui õlgu kehitada ning omavahelistes vestlustes riiki ja riigimehi kiruda.

Ometi on asjad palju lihtsamad, kui need meile tunduvad. Selles faasis, kui asjaosalised seletavad oma süütusest ja õigustavad ükskõik milliseid tegusid, mis suuremal osal ühiskonnast on “harja punaseks ajanud”, võiks ju hoopiski kergema karistuse avalikult arvamuselt kätte saada. Kasutades mea culpa-printsiipi. Selles asjas on muidugi kaks pisikest lisanüanssi: olukorda ei taheta defineerida kriisina või ehk oleks õigem öelda, et kriise ei osata ära tunda ja oodatakse, ehk läheb ise üle…

Esmapilgul võib tunduda, et nii saabki asjadest üle, kuid kas ikka saab? Rahvas mäletab ja poliitik, kes aumeeste kombeid ei tunne või ei taha tunda, jääb ühel hetkel lihtsalt mängust välja. Seda muidugi niikaua, kui meil mingisugustki demokraatiat riigis on.

Aga kui kaovad aumehed, kui riik muutub lõplikult erakondlikuks liivakastiks, kus tavainimesel pole mingit sõnaõigust heaks kiita ega hukka mõista?

Täna üks aumees riigis veel on, politseinik Küüt. Ega ta tagasiastumine ametkonna sigadusi muidugi lunasta, kuid positiivne on, et mees võttis vastutuse. Hea algus seegi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 749 korda, sh täna 1)