Mis seos on “terel” ja inimeseks olemisel? (11)

Mõtteid, mida ei saa kohe lugejaga jagamata jätta, tekitas minus 3. novembri Eesti Päevalehes Rein Sikult ilmunud lugu Eestis elavast türklasest teleoperaatorist Mustafa Celikist, kes kõige muu hulgas sooviks eestlasi teretama õpetada.

See on teema, mis on minu jaoks väga pikka aega oluline olnud, kuigi avalikkuse ette pole ma nende mõtetega veel jõudnud. Nüüd siis arvan selleks sobiva aja olevat.

Celikule jääb arusaamatuks, miks inimesed näiteks lifti sisenedes lihtsalt nohisevad omaette, selle asemel et rõõmsalt teretada. Kas siin on tegemist kultuuride erinevusega või, maakeeli öeldes, lihtsalt matslusega? Mina isiklikult olen seda meelt, et tegemist on viimase variandiga.

Matslus kui kultuuri osa?

Üle kahekümne aasta on juba nõukaajast möödas, aga paljud meie seast pole veel suutnud elementaarsetki viisakusvormi omaks võtta.

Kes oskab vaadata, see näeb juba laste pealt selle pere kultuurilist taset, ja seda väga primitiivsest märgist: kas lapsel on teretamiseharjumus või pole tal seda mitte.

Teretamine pole pelgalt vaid viisakuse väljendus, vaid see on midagi enamat. See on austus inimese vastu, keda teretad. Vähe sellest. “Terega” annad kaasinimesele mõista, et sinu ego pole temast kõrgemal. Sa aktsepteerid teda. Sa annad seega talle võimaluse end sinu seltsis hästi ja usalduslikult tunda. Kas seda on vähe?

Sirvisin ennast “harival” eesmärgil ka EPL-i kommentaare kõnealuse artikli kohta ja avastasin päris masendavaid mõtteavaldusi, millega “tarkpead” meie türgi sõpra kostitasid. Üks parim “pärl” oli järgmine:
“Sa oled teises riigis ja siin on omad kombed. Lepi sellega ja saa üle või koli tagasi. Nii lihtne see ongi. Mina ei kujuta ette, et Türgis peaksid kõik mulgikapsaid sööma, kui mina sinna lähen.”

Mida nüüd selle kohta öelda? See on juba tõeline “tase”! Inimene võtab õiguse Eesti rahva eest arvata, et ebaviisakus ja matslus ongi meie kultuuri lahutamatu osa! Küllap taolised “mõttehiiglased” näeksid ka meie rahvast hävitavas viinalembuses omapärase kultuuri olemasolu, mille üle uhkust tunda.

Kunagi Rootsis elades käisin tihtipeale hommikuti oma kodu lähedal parkmetsas jooksmas. Ikka ja jälle juhtusid vastu tulema inimesed, keda ma ei tundnud, seega täiesti võõrad. Ei mäleta ainsatki korda, et oleksime üksteisest möödunud teretamata. Tihtipeale sai juttugi aetud. See paistis küll nii tühine sündmus olevat, aga siiski – päeva algust ikkagi märkimisväärselt positiivselt toniseeriv. Mida veel tahta?

Kunagi sügaval nõukaajal juhtusin minema Žiguli autoteenindusse. Töökotta sisse astudes tegin aga ränga vea. Nimelt võtsin nõuks tere ütelda. Vastuseks sain: “Kas see on mõni uus rahatäht vää?” Rohkem mul sinna “kontorisse” enam kunagi asja polnud. Kuid see juhtus oma kolmkümmend aastat tagasi, mida tänapäeval peaks kui naljanumbrit võtma.
Aga ei! Paljude inimeste jaoks on see õpiaeg veel liiga lühike olnud, mis pole suutnud matslusele oma positiivset jälge jätta.

Süvakultuurituse märke on palju

Meil on liiga palju inimesi, kes tunneksid nagu sadistlikku naudingut kaasinimeste tuju rikkumisest. Eriti kannatavad selle all teeninduses töötavad inimesed, kes peavad kõik selle sapi vastu võtma, mis neile päeva jooksul hoolimatute inimeste poolt, enamasti ülekohtuselt, kaela määritakse. Tagajärjed: väsinud, tülpinud, tõsised, mornid töötajad, kes vajavad juba meditsiinilist abi.

Süvakultuurituse märke leiab veelgi. Üks selline on telefonikultuur(itus). Uskumatu, et on ikka veel piisavalt asutusi, kus telefoni võetakse vastu häälitsusega “jah!” või “möh!”. Halvemal juhul: “Mis tahad?” Minul igal juhul on selge, et sellise asutusega pole mõttekas edasi rääkida. Visiitkaart on toiminud. Reeglina jääb taolistes ettevõtetes ka kvaliteet “möh”-tasemele.

Kust hakkab matslus pihta? Kodust, koolist? Küllap mõlemast.

Nii nagu viin olla targa inimese jook, nii on ka raha targa inimese käes vaid maksevahend, ei enamat. Olgugi et nii viin kui ka raha võivad palju pahandust teha, mida nad ülbe ja rumala – et mitte öelda lolli – käes teevadki.

Ülbikud, kes raha abil oma ego kasvatavad ja lugupidamist ostavad, ongi see osa meie ühiskonnast, kel puuduvad igasugused inimlikud väärtushinnangud, empaatiavõime jne.

See on seltskond, kes kunagi lapsena pole osanud tere öelda – just nii, nagu nende oma lapsedki –, et sellega näidata üles austust kaasinimese vastu.

Väino Uibo
teatri- ja kirjamees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 631 korda, sh täna 1)