Kõne Iffile

Täna räägime Iffiga Eesti poliitika hetkeolukorrast ja tosina ühiskonnategelase avalikust pöördumisest “Harta 12”.

Kui räägitakse, et võim on rahvast võõrandunud ja poliitikud on eraldiseisev seltskond, keda avalik arvamus ei huvita, siis mina absoluudi peale ei läheks. Küllap nende seas, kes praegu valitsuses või riigikogus, on ka neid, kes võtavad asja südamega. Nende hääl pole lihtsalt ehk kuuldav.

See aga, et siin juba mõnda aega lehtede pealkirjad ning uudiste- ja muud saated räägivad sellest, kuidas võim on rahvast võõrandunud ja kuidas üha rohkem kohtab just sellist suhtumist, millest ka “Harta 12” räägib, on päris valus. Aga räägitu on õige. Kus suitsu, seal tuld.

Ühed ja teised ringkonnad kritiseerivad seda valitsevat seltskonda ju kogu aeg. Mida aeg edasi, seda rohkem. Järelikult on seal midagi sellist, mis riivab rahva õiglustunnet. Seda tegelikku arvamust nii tuliselt kui kusagil lõunapoolsetes riikides, näiteks Vahemere ääres, välja ju ei näidata. Kannatame ära ja mis siin ikka.

Aga seda poliitikute ülbust on ikka liiga palju. Kui ikka teatatakse ülevalt poolt, et alternatiive pole ja ainult meie oleme suutelised, siis tekib küsimus, mis siis küll Eestist saab, kui, jumal tulgu appi, need asendamatud järsku ära peaksid surema. Siis on Eesti riik hukas! Siis ei juhtu enam ilmselt midagi, sest pole enam kedagi etteotsa panna. Sellised arrogantsed avaldused teevad meele kurvaks.

Mõnikord tekib mulje, vaadates riigikogu tööd, näiteks mingit otseülekannet sealt saalist, nagu läheks rohkem auru vile peale. Selle asemel, et rääkida tõsiselt asjast, jahutakse, aetakse mingit ümmargust juttu.

Võimu juures olijate arrogants ja ülbus ongi see, mis meie riigi helgemaid päid sunnib sulge haarama. Loodetavasti laitmatu renomee ja taustaga inimeste kirjutatud avaldus mõjub rohkem kui näiteks 12 külamehe arvamus – viimast ei pandaks tähelegi. Järsku see “Harta 12” äratab?

Meie peaminister ütles, et nüüd on avatud võimalus debatiks. Et nüüd, kui esitati selline viisakas ja vihkamisvaba pöördumine, saame alustada debatti ja arutada riigis toimuvat olukorda. Nüüd, kus neid ei nimetata enam värdjateks.
Mina leian, et kuivõrd tegu oli Rein Raua, eesti kõige targemate ja intelligentsemate hulka kuuluva inimese antud määratlusega “moraalsed värdjad”, siis ilmselt torkas see väga õigesse sipelgapessa. Muidu meie külma kõhu ja paksu nahaga poliitikud ilmselt vilistaksid sellise asja peale. Kogu aeg on võimu juures olijaid ju sõimatud. Aga järelikult oli torge väga õige. Mõnikord tuleks ikka otse näidata, kellega ja millega on tegu.

Praegu, “Harta 12” järel ütleb valitsus armulikult: noh, nüüd me siis saame võib-olla arutama hakata, istuda ühise laua taha. Kuramus võtaks! Seda ühise laua taha istumist oleks ülbitsemise asemel pidanud juba ammu tegema!
Tont teab, kas praeguse riigikogu laialisaatmine ja erakorralised parlamendivalimised praegust olukorda parandaksid.
Aitaks ehk kõige rohkem see, kui meie valimisseadustikku muuta. Kardetavasti pääseksid paljud praeguse seaduse järgi riigikokku tagasi. Mulle on ausalt öelda arusaamatu kogu see süsteem, sest kui inimene kogub kolm tuhat häält ja riigikokku ei saa, teine kogub aga kolmkümmend ja saab, siis, andke andeks, minu tagasihoidlik mõistus seda ei võta. Kui valimisseadustikku muudetaks, pääseksid sinna ehk need inimesed, kelle poolt rahvas hääletab.

Praegune valitsev koalitsioon peaks paljusõnalisuse asemel pigem mõningaid põhitõdesid meelde tuletama. Mina ei ole ka kellegi õpetaja, aga viisakus, naeratus, teretused võiksid ju uuesti meelde tulla. Selle asemel vuhisetakse inimestest mööda, jutt on täis iseteadvust – see kasvatamatus on nii vastik.

Võim on nähtavasti selline fluidum, mis haarab inimese jäägitult, rohkem kui mõni muu tung. Olen seda omal ajal sõjaväes näinud ja näen ka praegu. Kui inimene on liiga kaua võimul, tema käes on kõik hoovad, siis ta muutub. Ja paraku on see muutus võimulolijatele kahjuks. Sellepärast rahvas nuriseb, sellepärast koostati “Harta 12”.

Seni on läinud nii, nagu tuntud ütluses “Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi”. Paistab, et koerte haukumine on olnud liiga vaikne. Vaatame, mis see harta endaga kaasa toob.

Mina panen ka hartale käe alla. Olen sellega viivitanud, kuna mul ei ole siin maal arvutit, aga alla ma kirjutan, sest olen hartas öelduga nõus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 118 korda, sh täna 1)