Juhtkiri

oma kodu novemberSügis. Hall ja sombune. Tegelikult elame juba talveajas ja õige ka – esimene talv on meist üle käinud. Muide, kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes suudaks selle kellakeeramise mõistusepäraselt ära seletada?

Igatahes on nüüd pime nii hommikul kui ka õhtul. Pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvast – tavatses öelda minu vanaema.

Tema noorusajal, veel enne elektrit, tehti selles pimeduses napi tule toel imelist käsitööd. Võib-olla aitas hingevalgus, sest mustrid ja kirjad olid nagunii juba näppudes.

Üks imeliselt soe ja ilus näitus on vaadata Kuressaare linnuses. Imelist käsitööd ja muid väärikaid asju hoitakse ja hinnatakse Soonda Simmu talus, kuhu kodukaunistamise konkurss ajakirja viis ning kust leidsime eest hoole ja armastusega taastatud põlistalu. Seal on kõrvuti uus-vana ja vana-uus, kui kasutada vanaperenaise terminoloogiat.

Päris uus ja Kuressaare esimene tennisehall on valmis. Ka südamega tehtud. Vist ütles Smuul, et ilma armastuseta tehtud leib on kivi ja lapsed krantsid. Krantsist teeb võistluskoera ikka seesama armastus ja hingesoojus.

Hingede ajal ja jõulude eel tasub mõelda, kas ja kui palju hindame hingevalgust.

Elekter kallineb niikuinii.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 120 korda, sh täna 1)