Koerte ja koerailmaga järve ääres

koerad

Foto: Peeter Kukk

See koeralugu sünnib tõelise koerailmaga. Sellisega ei aja hea peremees koera ka välja. Ometi tuleb Saarlaste Agilityklubi treener Monika Põld koos oma mõlema koeraga Konati järve äärde. Mõistagi on ta hea peremees ja mõistagi ei vähenda sadu, kõle tuul ja pluss neli kraadi sugugi koerte innukust.

“Jalutamas tuleb käia iga päev ja iga ilmaga. Koer peab olema see, kes peremehe toast välja saab. Ilm on pigem inimese probleem. Nad on mul mõlemad õuekoerad, öösel on küll toas, aga päeval saavad väljas olla nii palju, kui tahavad. Treenerina olen ma õppinud ka trenni tegema iga ilmaga. Seda ei tea ju kunagi, mis tingimused võistlustel on,” arvab Monika.

Koerte arvamust me küsida ei saa. Kehakeelest võib välja lugeda, et loomad naudivad looduses viibimist ja teineteise seltsi. Hr Mortimer on kuueaastane ja pr Mainspring Tjika ehk koduse nimega Tii pooleteistaastane. Läbisaamine on hea hoolimata vanusevahest ja päritolust – vanem on tavaline “le kranz”, noorem paberitega ehk siis täpsemalt borderkolli.

Monika tunnistab, et on kogu aeg olnud nii-öelda koerainimene. “Ma olen suurema osa oma lapsepõlvest veetnud Lääne-Saaremaal, sellises väikeses kohas nagu Atla küla. Seal vanavanemate juures oli kogu aeg üks Muki kusagil õuenurgas. Teisi lapsi ja võõraid inimesi seal palju ei olnud, koer oligi minu peamine sõber.

Mortimeri võtsin samuti ennekõike sõbraks ning mulle ei olnud tähtis, on tal paberid või ei. Tema on mul ka esimene koer, keda ma teadlikult koolitan. Mortimer hakkab juba vaikselt vananema, kuna koeraspordist on aga saanud juba midagi enamat kui lihtsalt hobi, pigemini elustiil, tuligi mõte võtta endale noor koer. Mortimeri koolitustase on jõudnud sinnani, kus enam palju uut juurde ei õpita, vaid hoitakse olemasolevat.

Edasi loe novembrikuu Oma Kodust.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 500 korda, sh täna 1)