Tänapäeva noored – kas soss-sepad ja lämmkäpad?

Tänapäeva noored kas soss-sepad ja lämmkäpadLevinud on arvamus, et kui paar-kolmkümmend aastat tagasi oskas noor mees oma kätega ehitada-remontida-parandada, siis tänapäeva noor ei tea sedagi, kuidas naela seina lüüa või elektripirni vahetada. Et niinimetatud arvutipõlvkond on “ühed soss-sepad kõik”.

Kuressaare ametikooli ehituse ja materjalitöötluse õppesuuna juhtõpetaja Andres Meisterson leiab aga, et oskuste tekkeks on vaja eeskuju ja huvi.

Andres Meisterson, kas see, et “need tänapäeva noored mehed ei oska naelagi seina lüüa”, on stereotüüpne arvamus või vastabki see tõele?

Ilmselt on selles mingi tõetera sees. Samas, kust siis tänapäeva noortel meestel see oskus peaks tekkima? Vanasti oli nii, et oskus tuli mingist eeskujust. Kust tänapäeval see eeskuju tuleb, kui noor elab tüüpilises korteris, näiteks Smuuli rajoonis, Ida-Niidus või Tuulte Roosis? Missugust käelist tegevust see poiss seal peaks tegema?
Aga ega ainult poisid ole need, kes midagi ise teha ei oska. Kas meie noored tüdrukud, kes on läinud gümnaasiumist näiteks majandusteadust õppima, kas nemad oskavad süüa teha, õmmelda?

Kas ametikooli tulijatel on valitud erialast ettekujutus juba olemas või pigem on nii, et asjast pole aimugi?

See sõltub sellest, kas kooli astuv poiss elab maal või linnakorteris. Seal on väga oluline vahe.
See aga, kas sa oskad midagi teha, on seotud ka tööharjumuse olemasoluga. Kui sul on olemas teatud tööharjumus, siis võtad ka uusi tööoskusi lihtsamalt ligi.

Tööõpetus hakkab uue õppekava järgi 4. klassist ja seda on keskmiselt kaks tundi nädalas. Et tekitada tööharjumust, mida eeldab kruvi seina keeramine, pirnivahetamine, mööbli kokkupanek, on seda ikka natuke liiga vähe.

Teine asi on see, et kui meile tuleb põhikoolist õpilane, on sageli nii, et tal on küll mingid teadmised, aga kuidas need erialaga haakuvad või kuidas neid teadmisi rakendada, ta ei tea. Tal peaks ka tööharjumus juba olema, aga ei ole, ning selleks ajaks, kui see tekib, on teatud osa õpingutest juba läbi.

Nii et tööharjumuse tekitamisega tuleks juba varakult pihta hakata.

Minu enda jaoks on mingite asjade tegemine hobi, aga see hobi on tekkinud lapsepõlvest. Olen küll elanud korteris, aga kodus olid olemas tööriistad, isa ehitas kas suvilat, mõnda korterit, maja. Kui kogu aeg oled juures, õpid, aitad, teed, tekib tööharjumus, oskus tööriistu kasutada, huvi asja vastu. Ka oma vanaisade kõrval olen palju õppinud.

Et tekiks huvi, harjumus ja oskused, selle eelduseks on ka tööriistade olemasolu. Isegi kui korteris kasvanud poisi isa on ehitaja, siis tema tööriistad on kuskil mujal, objektil või autos. Ja kui tihti see väike poiss ehitajast isa töö juures siis käib? Eriti kui isa töötab välismaal. Nii pole ka seda eeskuju.

Aga kas nende poiste isade, 30ndates-40ndates aastates meeste seas on veel piisavalt neid, kes oskavad oma kätega tööd teha ja kes saaksid eeskujuks olla?

Neil võib see isetegemise oskus ja vajadus olla tõesti väiksem, sest teatud hetkel oldi väga edukad, kõike võis osta, selle asemel et ise teha.

Nn arvutipõlvkond ei soovigi aga peale arvuti ees istumise midagi teha.

Üks huvitav asi selle arvutipõlvkonna juures on see, et kui põhikoolist tulijate käest küsida, mida nad seal arvutis teha oskavad, vastatakse: “Ma olen Facebookis, messenger’is, surfan niisama netis, otsin muusikat jne.” Aga selles osas, kuidas arvutit oma töös kasutada, näiteks mingite tulemuste presenteerimisel, vormistamisel, ei ole pilt nii hea. Siis justkui ei saa öelda, et tegemist on arvutipõlvkonnaga. Samas – nooremad ei karda arvutit kasutades katsetada, mida vanem põlvkond ehk pelgab.

Öeldakse ka, et ei peagi tingimata teatud eriala õppima minema – internetist leiab ju väga palju õpetusi, kuidas midagi teha, vitraaži meisterdamisest ehitamise ja autoparandamiseni välja.

Ameteid on muidugi erinevaid. Kui rääkida näiteks ehitajatest, tisleritest, väikelaevaehitajaist, kokkadest, disainivaldkonna esindajatest, juuksuritest, siis see käeline osavus vaid virtuaalsel teel ei tule. Ikka harjutada on vaja. Ma ei tea, kui heaks müürimeheks poiss saab, kui ta õpiks ainult arvutist. Kui sa seda kivi ikka ise ei võta ja paika ei pane ning selle jaoks segu ei tee, siis seda tööd arvuti su eest ära ei tee.

Palju oleneb muidugi sellest, kas sul on asja vastu huvi, huvi õppida ja oma kätega midagi teha. Sel juhul on arvutikasutamise oskus kindlasti väga oluline. Et olla paremas konkurentsis ja edukam, on arvutikasutamise oskus elementaarne.

Kui sul on küll käelised oskused, aga arvutikasutamise oskust sinna juurde ei teki, siis mingisugusel hetkel su areng peatub. Seega pead oskama nii oma kätega tööd teha kui ka arvutit kasutada. Käeliste või tehniliste erialade puhul öeldakse, et kõige parem töötaja on see, kel on kõrgharidus, aga samas on ta hea oskustööline, kel läbitud kõik kutsehariduse etapid.

Kui oled näiteks insener, satud aga ehitusobjektil töömehega vaidlema, siis kõige parem ja lõpus ehk ka ainus variant on see, kui näitad töömehele ise ette. Paraku kipub praktiliste oskustega juhttöötajaid tänapäeval väheks jääma.

Kui kiiresti on võimalik mitte midagi oskavast noorest koolitada oma tööd hästi oskav inimene?

Kas ta läheb koolist välja piisavalt heade oskustega spetsialistina, sõltub ka sellest, kuidas see poiss on sellele erialale sattunud.

Tugevama eelise saab konkurentsis see, kes on juba kuskil tööl käinud, veel parem, kui samas valdkonnas, ja tal on erialast mingisugune ettekujutus. Tal on juba enesedistsipliin, ta mõistab, et elus hakkama saamiseks tuleb tal endal midagi teha, kõik ei tule niisama lihtsalt. Kui õpilasel on teadlik huvi ja tahtmine, siis saab ta tänapäeval ametikoolist väga head oskused. Siis ollakse tulevikus selle inimesega ka töökohas väga rahul.

Kui aga mingit eriala satutakse õppima nii, et see on õpilase teine või kolmas valik ning tegelikult tal selle ala vastu huvi ei ole, kui ta on ka käeliselt nõrgem, tööharjumuse ja püsivuseta, hakkab ta kohe teistest maha jääma. Siis pole ka lõpptulemus hea.

Muidugi sõltub lisaks poisi huvile palju ka õpetajast.

Kas kahekümne aasta pärast on Eestis järel vaid soss-seppade armee ja üksikud, kes midagi teha oskavad?

Ei taha uskuda. Seda näen ma kindlasti, et kutsekoolidesse peaks tulema oluliselt rohkem õpilasi – gümnaasiumis õppijaid on liiga palju. Samas suureneb õnneks oluliselt kutseõpingutele tulijate osakaal, kel vanust 30, 40, 50 aastat. Kuna nad teavad, mida nad tahavad, on nende õpitulemus oluliselt teistsugune.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 604 korda, sh täna 1)