Mida varjata ja mida mitte?

“Oh, mul on su elust tegelikult päris hea ülevaade. Samas pole ma oma naabrit mitu nädalat näinudki. Moodsad ajad!” muheles Tallinna tuttav, kellega ma pole enam ammu silmast silma kohtunud.

Korraga jõudis mulle kohale, et ka mina ei kohtu oma naabritega peaaegu üldse. Meie kandis on alati kombeks olnud, et iga pere elab oma nurgakeses oma elu. Nina teiste asjadesse toppimist ei peeta heaks tooniks ja nii pole mul aimugi, kuidas teistel külaelanikel läheb. Siin ei tuleks kõne allagi, et küpsetan koogi ja marsin sellega pahaaimamatu naabri ukse taha lootuses kohvile pääseda – ta arvaks, et olen hulluks läinud või sepitsen midagi nurjatut.

Kuigi asun paarisaja kilomeetri kaugusel mere taga, olen oma pealinna tuttavate eluga üksikasjadeni kursis: millal nad ärkasid, kui kaua ummikus istusid, millises kohvikus ja kelle seltsis lõunatasid, kuhu õhtul meelt lahutama lähevad, mida telekast vaatavad, söövad-joovad ja mõtlevad. “Süüdi” on selles nutitelefonid, mis omaniku igast liigutusest Facebooki aruandeid läkitavad, suhtlusvõrgustikud ja blogid.

Pärast maale kolimist on Facebookist saanud mu igapäevane kaaslane – teadmine, et sõbrad-tuttavad pole pärast mu linnast lahkumist kuhugi kadunud ja maailm toimib ikka vanamoodi, tekitab õdusa tunde. Füüsiline vahemaa näib aina vähem tähtsust omavat.

Kui enne moodsate elektroonikaimede ja interneti suhtlusvõrgustike ilmumist olid omaette olemine ja privaatsus paratamatult sünonüümid, siis nüüd ei pruugi see enam tõele vastata. Ihuüksi arvutiekraani taga istudes on võimalik end vägagi nähtavaks teha, oma hing terve maailma ette laotada.

Minu meelest on kogu privaatsuse mõiste muutunud. Enam ei tähenda see info varjamist, vaid selle juhtimist – kui palju suudan veebiavarustesse paisatu üle kontrolli säilitada?

Meelelahutusreporteri töö tõttu olen tihti kuulnud tuntud inimeste nurinat, et ajaleht on nende Facebooki-postituse “varastanud” ja trükki paisanud. “Kes lubas? Kuidas te võisite?” vahutab haavunud staar, kuigi info oli juba nagunii kõigile näha ja selle ümbertrükkimine paberlehes või veebimeedias ei tohiks kuigi suure ebaõiglusena tunduda. Aga ega’s küsimus olegi selles, et pahane kuulsus tahtnuks infot tingimata varjata. Teda häirib, et ta on oma sõnade üle kontrolli kaotanud, avastanud oma meelehärmiks, et need ei allu enam talle, vaid elavad oma elu, võimenduvad ja paljunevad luba küsimata.

Ajakirjanikutöögi pole seetõttu enam nii lihtne kui aastaid tagasi. Ükski mõistlik inimene ei kibele enam midagi pihtima. Kui kümme aastat tagasi võis väljaandele intervjuud andes kindel olla, et nende kaante vahele see ka jääb, siis nüüd lõhutakse pikk lehelugu kümneteks kildudeks. Kontekstist välja tiritud laused saavad meelelahutusportaalidelt uued käratsevad pealkirjad, mõte kaotab oma tegeliku tähenduse ning lahustub ajusid nüristavas veebimeedia müras. “Jälle üks mõttetu tüüp, kel pole midagi öelda,” tusatsevad netikommentaatorid.

Mõnikord siin vaikses külakeses jalutades tunnen kadedusvirvendust, et olen süütuse, mis mu naabritel veel alles on, ammu maha mänginud. Olen ka mina juba liiga palju rääkinud. Mõnikord väsin moodsast meediast, igatsen tagasi lumivalget paberit, kuhu ma polnud veel midagi kirjutanud, ja soovin, et saaksin otsast alustada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 249 korda, sh täna 1)