Kohtumisi kirjanik Endla Tegovaga (3)

Kui ma 1966. aastal Kuressaarde ajalehetoimetusse tööle tulin, haakusin üsna kohe toimetuse kirjandusringiga, kus osalesid kirjarahvast sellised inimesed nagu Albert Uustulnd, Heino Häng ja Endla Tegova.

Viimane köitis mind eriti seepärast, et ta tundus mulle ekstravagantne, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Imetlesin tema paksu musta juuksepahmakat, autoriteetset häält ja tema luuletusi-värssföljetone.

1970. aasta paiku ilmus temalt kõigile hästi teada-tuntud “Poolik saarlane”. Ta luges selle kirjandusringi üritusel ette ja ma ütlesin talle, et tahaksin seda üsna kohe ajalehes avaldada. Endla oli nõus.

Mõnikord jäime pärast kirjandusringi üritust kolmekesi toimetusse – Endla, toimetaja Endel Prooses ja mina. Millest me rääkisime? Kõige rohkem kirjandusest ja kirjutamisest. Endla Tegovalt ilmus sel ajal Tallinnas “Repertuaarilehes” nii värssföljetone kui ka estraadistseene. Kiitsin Endla sulge. Minuga oli ühel nõul ka Endel Prooses. Ta esitas vahel Endlale ootamatuid küsimusi, näiteks: “Kas sa oma följetonide pärast ei karda? Mõni tõmbab sul äkki naha üle kõrvade.” Endla naeris ja vastas siiralt: “Pärast kirjutamist on kerge olla.”

Ühel õhtul oli ta aga nukker. Et ta oli suhteliselt avameelne naine, saime põhjuse kohe teada.

“Ma leidsin ühe tüübi, kes on nii iseäralik, et kardan temast kirjutada. Ma ei tea, kas temale elu andes saan ausaks jääda…”
1978. aastal oli mul temaga jutuks romaani “Tunglejad” kirjutamine, mis teatavasti sai 1979. aastal romaanivõistlusel ergutusauhinna (ilmus 1980).

Endla: “Selles lähen ma tagasi 50-ndate aastate kooli- ja külaellu. Mõtlen, kus olin oma nende mõtetega varem. Praegu nad lausa jooksevad mu paberilehtedele.”

1982. aastal ilmub Endla Tegovalt “Humalaaias” (kutsekooli elust), 1986. aastal “Põlvili” (jälle Põhja-Saaremaast, seekord rannakülast), 1986. aastal teinegi romaan “Laulatatud” (tühjenenud külast ja selle inimeste probleemidest).

1976. aasta üht kevadpäeva mäletan veel väga selgesti. Läksin Endlale külla, et temast paar fotot teha. See oli imelihtne, sest Endla ei poseerinud, vaid ta lihtsalt oli: kas oma raamaturiiuli juures või mu vastas laua taga üht raamatut lehitsemas (muide, see oli Ülo Tuuliku “Sõja jalus”).

Endla: “Kui sügav teos! Kui filigraanne on mõtete jõud! Mälestustemaa – kui huvitav! Selleni jõuda, kuhu on jõudnud Albert Uustulnd ja Ülo Tuulik, on ehk maa mul alles kündmata.”

Kui me vahel linnas tänaval kohtusime, oli jutuks mitte ilm ega ühised tuttavad, vaid kirjutamise teema. Endla Tegova oli see kirjanik, kes pakatas tunnetest, oli vahel isegi liiga emotsionaalne. Nii kujunesid meie dialoogid tänaval ka justkui pihtimusteks. Viimast korda kohtusime endise Lemmiku poe ees. Endla tuli suure roosa salli lehvides, hoogsalt. Ja hakkas äkki naerma. “Tead, mul kadus üks tegelane ära, tulin teda linnapealt otsima!”
“Ja loodad leida?”

“Ei looda… See on üks maainimene. Vaevalt ta täna linnas liigub.”

Saime nalja. Olgu lõpetuseks öeldud, et oma värssföljetonidesse ja estraadistseenidesse oli kirjanik peitnud palju huumorit. Seda jätkus ka romaanide jaoks. Seal kohtume ka rahvapäraste karakteritega, murdekeele nüanssidega, elu voolava mahlakusega.

Nii mõndagi sellest jäi Endlal pooleli, sest surm saabus liiga vara. Ta lahkus teispoolsusesse 1987. aastal.

26. november on kirjanik Endla Tegova 90. sünniaastapäev.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 449 korda, sh täna 1)