Enda moodi, oma peaga (5)

Kui kilplased olid nõukoja valmis ehitanud ja end välisukse sulgemise järel pilkases pimeduses avastasid, oli igaühele korrapealt selge, et midagi oli valesti. Leidus ka tarkpea, kes mõistis, mis nimelt. Aknad! Aknad jäid tegemata! Kilplased ei teinud tühja juttu: iga kilplane pidi kohe saama nõukotta oma avara akna, millest välja vaadata, ühes aknalauaga, millele asetada isiklik lillepott.

“Kunagi arvasin oma tänaseks piinlikkuseks, et kui inimesed on infotehnoloogia vahendite abil võrgustunud, siis hakkab diskussioon pihta iseenesest,” kirjutas Daniel Vaarik neil päevil Memokraadi-nimelises ajaveebis. Nüüdseks on ta jõudnud tõdemuseni, et erinevad seltskonnad ei pruugi veebis iial kohtuda: Rain Rosimannus kirjutab oma Facebooki seinal üht, Rein Raud teist juttu, mõlemal jagub kaasarääkijaid.

Kuigi kommunikatsioonivahendid on tänu tehnoloogia arengule mõjutanud mõningaid protsesse kiiremas tempos kui eales varem, pole ühiskondlikes arenguis üldisemas plaanis midagi uut siin päikese all. Jah, kaubandusettevõttes saab hiireklikiga muuta silmapilgu jooksul ühekorraga kõiki hindu. Jah, börsiindeksid moodustavad meediamullide järel joostes enneolematuid siksakke, tihtipeale tegelikke majandusnäitajaid eirates.

Samas on selge, et inimeste maailm ei saa arvutiga võidu tormata. Kuid me kohaneme. Moel või teisel õpime me uute lahendustega elama. Kokku võttes, üldistades, ebaolulist välja jättes.

Paljud tuttavad on öelnud, et nad ei suuda enam lugeda ega kuulata kõiki neid, kes üritavad end kuuldavaks teha. Ajakirjandus, mis vahepeal kõigi oma iseloomulike omadustega juba puhtakujuliseks anakronismiks kuulutati, võiks siin haista come back’i võimalust. Ei saa öelda, et see, mis vormis, poleks üldse tähtis, aga sisus oma parimate traditsioonide kohaselt.

Niisamuti puudutab see riiki, mis oma olemuselt on ju kompromiss, suure algustähega Kokkulepe. Kui Anonymous mõni aeg tagasi oma irvitava Guy Fawkesi maski tagant ähvardas Eestit rünnata, valasid mõned netikommentaatorid õli tulle, nagu rünnataks mingit inimõigusi rikkuvat või koguni massimõrvu sooritavat kurjuse telje osa kuskil kaugel. Märkamata, et tegelikult ähvardati ju meid. Ja neid endidki.

Ajal, mil igaühel oma üleilmsesse võrku ühendatud ekraan pihus helendab, on püütud meid uskuma panna, et ainuüksi sellest saab alguse mingi uue tasandi Kokkulepe, mingi seninägematu demokraatiavorm. Pigem leiutatakse aga ikka uuesti vana Utoopiat. See, kui leidub poliitikuid, kes osutuvad valetajateks või varasteks, ei pea tähendama, et riik kui niisugune on läbi kukkunud väärnähtus. Reformierakonnal on valitsemiseks kahtlemata mandaat, kuid alatu ja inetu oli seda meile, valijatele, nina alla hõõruda. Tõrjume siis teatud poliitikuid, kuid ärgem tõrjugem kahtlemata Eestit.

Harta 12 esindab essentsi, mil ei ole ühest maitsevarjundit. Sinna on sisse segatud kibedust, pettumust, ambitsioone, kuid ka usku paremasse tulevikku – vale oleks üht neist rõhutatult esile tuua. See on avaliku arvamuse kujunemise varaseid etappe. Suurem selgus alles sünnib, kuid see nõuab klikiajastulgi rohkem aega kui hiireklikk. Esialgu olemegi kari kilplasi, igaüks oma aknal, ja püüame üksteisest üle karjuda. Presidendi kolmapäevane ümarlaud oli järgmise etapi nurgakivi.

Meenub ühel meelel olnud kaksikute esimene tüli ühest koomiksiloost: “Me peame mõtlema ühtmoodi!” – “Väga hea, eks mõtle siis minu moodi.” Lõppjäreldus oli, et huvitavam on mõelda iseenda moodi. Just seda me peamegi tegema.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 279 korda, sh täna 1)