Tõnis Kipperist. Võllanaljadeta

Tõnis Kipperist Võllanaljadeta

TULEVIKUUNISTUS: Kõige rohkem meeldiks Tõnisele kassiga kodus olla ja üldse mitte midagi teha. Foto: Sander Ilvest

Homme oma esimest juubelit tähistavale Tõnis Kipperile ei meeldi elada minevikus. Seepärast ei käi ta ka kooli ega klassi kokkutulekutel. “See on nagu sitika soojendamine mullusel tuleasemel,” ütleb ta, selgitades: “Kunagi ei ole ükski koht enam see, mis ta oli SIIS.”

Minevikku tagasi minnes hakkab inimene Tõnise arvates paratamatult võrdlema seda, mis oli siis ja mis on praegu. “Aga mis see mulle annab?” küsib ta.

Aga päris minevikust rääkimata me selles loos ka ei saa. Tõnise minevik algab Muhu saarelt Võlla külast. “Seetõttu olen ma ka öelnud, et mul on täielik õigus aeg-ajalt võllanalju teha.”

Üle noatera pedasse

Võib-olla teeks ta oma nalju praegu mõne Eesti teatri laval, kuid sel aastal, kui Tõnis keskkooli lõpetas, ei olnud lavakunstikooli vastuvõttu. Nii valis ta Tallinna pedagoogilise instituudi kultuuritöötaja ja taidlusteatri režissööri eriala.
Pedasse oli tohutult suur konkurss – 6,2 inimest kohale. Vastu võeti viis tüdrukut ja viis poissi, kõigepealt oli erialaeksam. Selle järel pandi välja kümme viit, Tõnis sai ainsana nelja ja üle selle hindeid ei pandudki, mis tähendas, et teistel pole enam mõtet punnida.

“Oleksin võinud ju koju minna, sest kümme kohta oli täis. Aga millegipärast mõtlesin, et teen selle eesti keele ja kirjanduse eksami ka ära,” meenutab Tõnis. “Ja siis juhtus, et Peeter Oja, kellega koos me sisse astusime, suutis kirjandi kirjutada ma-ei-tea-mis-numbrile, millega ta ei pääsenud kusagile.”

Nii sai Tõnis instituuti sisse ega ole oma erialavalikut kunagi kahetsenud.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 401 korda, sh täna 1)