Talupojamõistusest ja talupoja mõistusest

Talupojamõistusest ja talupoja mõistusestTänapäeva keeruliste probleemide lahendamisel kohtame tarkuse umbejooksmisel tihti justkui kiirabilist soovitust talupojamõistus appi võtta. Kahjuks on meie rahvast jätkusuutlikuna hoidnud tavatarkus sattunud hääbumise ohtu.
Linnastunud inimesed kalduvad arvama, et infoajastul on kogu tarkus arvutist võtta. Arvutist voogab vajaliku kõrval aga ka lõpmata palju prahti, mis väsitab ja nüristab.

Otsides praegu abi talupoegade tarkusest, peame juba arvestama, et meil on üle kahekümne aasta visade inimeste ettevõttel talusid taastatud ja uusi rajatud, kuid juriidiliselt pole talu mõistet veel sätestatud. Vähemalt selles mõttes, mis talu meil enne viimast suurt sõda oli. Rõõm on aga tunnistada, et talu elulaadi valinud pered on seda hinnatud tarkust, mida talu äratab, uuesti levitamas.

Loodus vormib inimest

Millest see imerohuks loodetud talupojamõistus koosneb?

Kõigepealt on oluline elukeskkond. Talupoeg elas ja elab nüüdki looduses, mida ta mõistab ja hoiab. Loodus vormib kõike ja sealhulgas ka inimest loodusseaduste järgi. See on olnud elu tekkimise järel Maal mõistusekohane printsiip.

Talupoeg valis oma elukohaks paiga, kus on mulda ja taimi, vett ja päikest. Talle oli tähtis ka mets, kust saab ehitusmaterjali ja soojusenergiat. Ta raadas, külvas ja kündis ning lõikas. Tema vaimu toitis treenitud keha, looduseimed ja kasvamine koos külaga. Ka kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu kasvas talus ja talutööga.

Lasteta pole talul tööjõudu ega tulevikku. Mäletan neid põlistalusid, kus mingite pärandusprobleemide tõttu ei saanud peremees naituda ega tema õed mehele minna. Nende majad varisesid kokku juba kolhoosi algaastatel.

Endistele mõisamaadele asundustalud rajanud noortel peredel sündis aga lapsi vähem, sest talu oli väike. Nende isamaaliselt meelestatud perede pojad kutsuti sõtta, tütred läksid kuhugi mujale mehele. Vanade lõpetamise järel sai ka talu otsa. Peamine tarkus on see, et ilma lasteta on elu nagu ilutuli, mis ruttu kustub.

Talupojal kujunes reaalne enesehinnang. Ta ei saanud hämada sellistes küsimustes nagu, kas põld on korralikult haritud, milline on saak, millised on tema talu loomad. Kogu küla nägi ja kuulis. Möödujad nägid ka seda, kas maja katus on kõbitud, kas aias on lilli, kas meiereisse müügiks viidud piim on puhas (proovid võeti avalikult). Üldmulje peremehest kujunes juba sellest, milline oli õuevärav.

Kui peremees oli tubli ja end kõigega kursis hoidev, kõlas tema sõnavõtus tõde. Kogukond ei sallinud keerutamist, libamist ega vääritut õiendamist. Kes tegi oma tööd ausalt, see ka mõtles ausalt.

Kaitsesid kodu ja kodumaad

Talu oli ja on autonoomne majandusüksus ja kodu – üle maa säilitavad talud elu ja kultuuri. Olen imetlenud, et kahes hävitavas maailmasõjas jäid talud kestma. Nendes oli koduta jäänud linlaste jaoks soojust ja süüa. Nendest läksid noormehed ja parandasid sõjahaavad. Talupojad astusid Kaitseliitu, et kaitsta oma kodu ja isamaad. Kui kuskil külas toimus raske kuritegu, siis aitasid politseid kaitseliitlased, blokeerisid teid ja tegid haaranguid. Vargad ja röövlid pelgasid neid külasid ja alevikke, kus inimesed olid teataval määral relvastatud. Valla kohta oli tavaliselt üks konstaabel. Selles mehes oli äraostmatust ja kõigutamatut autoriteeti.

Talupoeg “kasvas maa külge” ega soovinud oma elupaika hetketuju ajel hüljata. Ta oli selle pärinud isalt ning lisanud siia oma tööd ja hinge. Ta pidi ise oma pojad meheks kasvatama. Ta pidas lugu ka oma poegade emast. Armastus taluperes oli nagu puu, mis pakub asendamatut turvatunnet, kui vastu nõjatad.

Normaalses talus seisis rahakott peremehe käes. Selles patriarhaalses postulaadis peeti soolist võrdõiguslikkust kohatuks, sest rahakott võis naise põlle alla minna siis, kui seelik pandi mehe selga.

Taluelu harmooniat soodustas koos musitseerimine, mingi harrastus või osavõtt ühiskondlikust elust. Inimene, kes füüsilist tööd teeb, otsib vaimseks arenemiseks hingeomast kosutust. Need kogemused rikastavad teineteist.

Sõjaeelses talus peeti mõnuhetkeks koos raadio kuulamist, mis pakkus sidet silmapiiri taguste asjadega. Raadio ei olnud tol ajal lärmikast nagu nüüd. Kõnemehed rääkisid viisakalt ja puhtas eesti keeles. Lastesaadete ajaks kutsus peremees ka naabrilapsed, kellel polnud kodus vastuvõtjat, suurde tuppa. Istusime harduses vaiba peal, kui Feliks Moor luges mingit head lastejuttu või tehti kuuldemängu. Kui saade lõppes, keeras peremees raadio kinni.

See oli nagu telefoniaparaat postitalus seina peal, millega lapsed ei tohtinud mängida, ja kui keegi pidi häda pärast kuhugi helistama, maksis ühendus 20–25 senti. Meie kujutluses oli see viis suurt ja magusat linnasaia.

Külateele sattunud üksikud autod ajasid teravat ja vastikut bensiinivingu. Õppisime hobust õigesti vankri ette rakendama ja teadsime, et talus ei vajata muud vedelkütust, kui petroolilambi ja tormilaterna jaoks. Ei olnud mingit energia raiskamist. Pinumaalt tuli iga oksake üles tõsta ja pliidi ette tuua. Pliiti köetigi okstega. Kasehalud seisid virnas ahju jaoks, kui küpsetati leiba.

Leiba lõikas peremees

Söögilauas leiva lõikamine kuulus rituaalselt ikka veel pereisa kohustuste hulka. Leiba ei jaganud riik ega pensioniamet, see tuli nurisemata endal kasvatada. Ja leiba pidid lapsed andma vanematele, kes enam ei jaksanud põldu harida.

Juba tsaariajal koostati niisuguseid kinkedokumente, millega kingisaaja kohustus oma eakatele vanematele perelauas süüa andma, varustama neid riietega, kindlustama elamisruumi ja valgustuse, et nad ei tunneks puudust kuni surmani, ning matma nad kombekohaselt. Nii kindlustati eakatele muretu vanaduspõlv kommete kohaselt, mitte poliitilise lubadusega. Inimene saab ikka loota inimesele, kes tunnistab üldkehtivat moraali ja kohust ning vastutab oma teoga kogukonna ees.

Igas kihelkonnas oli ka vaestemaja. Aga häbi ja eemaletõukamine sai osaks sellele, kes oma isa või ema vaestemajja viis.
Talupoeg ei teostanud ennast üldriiklikuks hiilguseks, ehkki oli ka talente, kes olid suuremad oma saatusest. Talupoja peamine tegu aitas säilitada talu ja selle jätkusuutlikkuse. Tema õnn oli see, kui tema ajal sai talu tugevamaks, uhkemaks ja kestvamaks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 573 korda, sh täna 1)