Kuidas uut ja kallist ülikonda väärikalt kanda? (1)

Meie linna armas päevakeskus saab lähemal ajal uue ja kalli ülikonna. Leheruum kahjuks ei võimalda nimetada kõiki juurdelõikajaid ja rätsepaid. Kõige olulisem on, et õmblused edaspidi ei hõõruks ega rebeneks.

Linna arvukas eakate pere on oma kogunemistel väga tegus. Ent paremaski perekonnas tekib vahel eriarvamusi. Munad veerevad eri suunas, kuid õige arvamus leitakse ikka ilma ajakirjanikust advokaadita.

Seljataha jäänud aastad on meist vorminud suured isiksused, aga heidame vahetevahel pilgu ka peeglisse ja küsime, kas tekkinud ebakõlades sõltub midagi meist endist.

Paar korda aastas oleks vaja korraldada kärajad ning anda võimalus õigel ajal ja õiges kohas auru välja lasta. Ehk koorub emotsioonide pinnal ka mõni asjalik idee meie tegevuse edaspidiseks arenguks. Et teha midagi uut või muuta varasemat meelepärasemaks.

Midagi on ikka hästi ka

Kuressaare linnas on 4000 pensionäri. Päevakeskust külastab vastavalt vajadusele (et pesu pesta, süüa, võõrkeeli ja arvuti kasutamist õppida jne) erinevatel päevadel erinev arv eakaid inimesi.

Meie eakatel on palju kurta: valitsus on vastik, poliitika räpane, raha on vähe ja haigusi palju, lastel pole aega jne. Kuid midagi on ikka hästi ka.

Kui elutöö teinud jalad enam ei kanna, tuuakse sulle koju sooja suppi, aidatakse ahju kütta ja seotakse haavu. Tolli tänaval sööme kõhu täis soodsa hinna eest ja sõidame tasuta koju. Paljudes suurtes keskustes need võimalused puuduvad.

Öeldakse, et kes ei täna pisku eest, ei täna ka palju eest.

Lõunalauas toimub supikonverents päevapoliitika kõige tähtsamate sündmuste teemal. Ajalehed on maja kulul.
Käesolev aasta jääb seljataha ajakirjanduses avaldatud arvamustega, et vanurite elu korraldajatel puudub erialane kõrgem haridus ja seepärast esineb nende töös puudusi.

Tahaksin meelde tuletada, et päevakeskuse juht on olnud isegi arst, just vanurite hingeelu hästi tundev psühhiaater Arvo Petersell. Ei oldud rahul temagagi.

Väiklus ja ebakõlad prügikasti

Oleme õnnelikud, et meil on eestvedajate ja taganttõukajatega väga vedanud. Meil on kaks võimukat prouat. Need on Kuressaare Hoolekanne SA juhataja Tiia Tammsalu ja Kuressaare linna pensionäride ühenduse perenaine Helga Nurmekann.

Kohustused ja töövormid on veidi erinevad, eesmärk aga sama – kõik, mis võimalik, linna pensionäride heaks.
Kummardus Kuressaare linnavalitsuse perele nii finantsabi kui ka moraalse toetuse eest. Ka eakad hoiavad pöialt, et maksud hästi laekuksid ja oleks võimalik maksta uuel aastal bussifirmale summa, mis kuuldavasti on poole suurem tänavusest ja kindlustaks pensionäridele tasuta bussisõidu.

Tänulikud oleme ka AS-i EBC Ehitus kuldsete kätega töömeestele, kes kannatasid välja töötingimused mittevabal pinnal, kuna meie pensionärid mitmel rindel aina edasi tegutsesid. Tore on, et juba advendiajal saab oma maja saunas poorid puhtaks.

Et uut kostüümi väärikalt kanda ja läheneval uuel aastal ei oleks majas enam halba aurat, mis tekitab eakas inimeses kurbust ja üldsusele vale mulje meie toredast perest, tuleks koos ehitusprahiga prügikasti vedada ka väiklus ja isikute vahelised ebakõlad.

Peatselt lõpeb aasta 2012 ja saabub uus. Mingu temaga koos ka kõik, millest õhkub vaenulikkust ja mis toob vanainimese hinge kurbuse.

Suhtugem üksteisesse austavalt. Hinnakem inimeste tööd, kes aitavad eakatel kergendada ettevalmistust matkaks Toonela teedele.

Maimu Sõrm
Kuressaare linna pensionär

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 213 korda, sh täna 1)