UUS: Usu kaotamine koostöösse pani Koit Kelderi loobuma volikogu juhtimisest (lisatud avalik pöördumine) (6)

Pöide vallavolikogu, kes oma eilsel istungil ei pidanud vajalikuks toetada valdade ühinemisläbirääkimiste alustamist, jäi ilma ka volikogu esimehest. Koit Kelderi jaoks oli eilne istung esimehena viimane.

Saare maakonnas üks visamaid omavalitsuste ühinemise eestvedajaid ütles oma avalikus pöördumises, et otsuse volikogu esimehe tööst loobumiseks põhjustas usu kaotamine oma töö mõttekusse.

Kelder märkis, et tema tagasiastumise otsus ei olnud ajendatud volikogu eilsest otsusest vaid avaldus vallasekretärile oli antud juba varem.

”See otsus ei sündinud üle öö, vaid on küpsenud tunduvalt varem,” märkis Kelder. Ta on veendumusel, et väikevallad ei saa nii enam edasi toimida. Tema poolt algatatud koostöösoovid ei leidnud toetust ei Saaremaa Omavalitsuste Liidus ega ka valdades.

”Paraku olen aga jõudnud veendumusele, et vabatahtlik koostöö ei ole väljapääs, kuna ka see vajab võimekust. Jättes kõrvale täidesaatva võimu soovimatuse arutelus initsiaatoriks asuda, võib väita, mis järelduseni jõuti tegelikult ka idavaldade teisel ühisistungil, et kui oleks üks vald, siis puuduks vajadus saada kokku arutamaks, miks ja kuidas peaks koostööd tegema,” selgitas Kelder. ”Arusaam ja taju olukorra kurbloolisusest avalduvad persooniti erinevalt ja ma ei tundnud, et minu volikogu esimehe volitused võimaldaks mul rääkida volikogu esimehena seda, mida ma mõtlen ehk jääda iseendaks. Seega pean tagasiastumist enesestmõistetavaks.”

 

Pöördumine täismahus:

Pean vajalikuks selgitada oma motiive, miks astusin tagasi Pöide Vallavolikogu esimehe kohalt.

Esimeseks olgu ära öeldud, et see otsus ei sündinud üle öö, vaid on küpsenud tunduvalt varem. Olen olnud volikogu esimees tänaseks 3 aastat.

Esimese aasta lõpuks oli selge, et vald ise, oma piirides (valla, eelarve, oskuste ja tahtmise piirides) ei suuda olla positiivsete protsesside käivitajaks ega teostajaks. Oluliste otsuste tegemiseks jäid valla piirid kitsaks.

Sealt edasi loogilise jätkuna maakondlikuks ja piirkondlikuks ühistegevuseks tuli lootmine ja panustamine omavalitsusliidule… Kulunud oli juba 2 ja rohkemgi aastat.

Tänavune aasta on läinud idavaldade vabatahtliku koostegemise ja -toimimise lahtimõtestamise tähe all.

Paraku olen aga jõudnud veendumusele, et vabatahtlik koostöö ei ole väljapääs, kuna ka see vajab võimekust. Jättes kõrvale täidesaatva võimu soovimatuse arutelus initsiaatoriks asuda, võib väita, mis järelduseni jõuti tegelikult ka idavaldade teisel ühisistungil, et kui oleks üks vald, siis puuduks vajadus saada kokku arutamaks, miks ja kuidas peaks koostööd tegema.

Sel samal idavaldade teise ühisistungi toimumise päeval 13.10 ütlesingi ma vallavanemale ja vallasekretärile, et novembri volikogu on viimane, mida ma juhin, misjärel astun tagasi. Sellekohase avalduse esitasin 26.11. Seega oli minu otsus tehtud enne 29.11 volikogu otsuseid.

Et miks siis…

– Mul puudub usk!

Ma ei usu ei Pöide valla ega enamuse Saare maakonna ega enamuse Eesti omavalitsuste võimekusse olla kohaliku elu korraldajad Põhiseaduse ja KOKS-i tähenduses.

– Mind valiti juhtima võimeka ja suutliku valla volikogu!

Kahjuks arusaam ja taju olukorra kurbloolisusest avalduvad persooniti erinevalt ja ma ei tundnud, et minu volikogu esimehe volitused võimaldaks mul rääkida volikogu esimehena seda, mida ma mõtlen ehk jääda iseendaks. Seega pean tagasiastumist enesestmõistetavaks.

– Tegeleda tuleb mõtekate asjadega!

Usun, et aja möödudes, suudan leida sellest kolmest aastast volikogu esimehena ka midagi positiivset. Kuid täna on küll tunne, et aeg ja vaev, mis sai panustatud, et mure, mis sai kantud, olid asjata. Ja nagu ikka aeg igasuguse vabatahtliku tegevuse tarbeks tuleb pere arvelt ja nii mõeldes, on sellest kaotatud ajast kohe väga kahju.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 799 korda, sh täna 1)