Miks ei võiks Muhumaa olla kultusfilmimeka?

Tänavu jõulude eel pole ma nii suurt elulooraamatute buumi märganud kui eelmistel. Tõsi, ehk pole kõrgaeg veel saabunud – loodetavasti ei tule seda ka!

Hiljuti olin nädalapäevad haige ja täitsin unetuid öid Sulev Nõmmiku eelmisel aastal ilmunud biograafiaga, milleks kiire töö kõrvalt seni aega polnud. Pettusin. Pealtnäha paks köide, aga sama lohakas ja pinnapealne nagu enamik teisigi selle žanri esindajaid: kiiruga kokku kuhjatud materjal, segiläbi nagu Tootsi peenar, autoritel ilmselt trükitähtaeg ja kasuminäljas nihelev kirjastus kuklas tiksumas. Olen meil viimastel aastatel välja antud n-ö elulooraamatuid lugedes tõdenud, et see on asjatult raiutud mets – isegi lihtne Google’i otsing annab inimese kohta rohkem infot.

Lugedes hakkas Nõmmikust kahju. Ta ei saanud eluajal iialgi teenitud tunnustust, nüüd siis ei viitsitud temast isegi põhjalikumat raamatut kirjutada. Tundsin end lausa isiklikult puudutatuna, sest ise meelelahutuses töötades on tema elu kandev äng mulle nii tuttav – olla n-ö rahvainimene, kuid oma hinges kripeldab peamiselt välise surve tõttu pidev kõhklus, kas see on ikka hea ja õige tee.

Mis siis, et meelelahutus pole põrmugi vähem õilis ala kui kõrged kunstid. On ehk õilsamgi, sest seda tehakse alati teistele mõeldes, publik on rõõmus ja tänulik. Selles nn kõrges kunstis (mis klišee kohaselt tähendab mustvalget filmi, kus äraseletatud ilmega peakangelane põrnitseb tuules kõikuvaid kõrsi) on minu meelest palju egoismi. Seda tehakse enamasti vaid endale mõeldes, pead vaevamata, kas pretensioonikas üritus ka kelleski teises vastu kajab. Sulev Nõmmiku tööd kajasid. Kajavad tänaseni.

Nõmmikust olen ka ise mõne leheloo kirjutanud. See huvi on tärganud muu hulgas seetõttu, et ta on tihedalt Saare- ja Muhumaaga seotud. Mu emagi on teda kohanud, kui “Jefreitor Jõmmi” näitlejad, ehtne karupoeg paela otsas, Liiva poodi sisse sadasid ja sabas seisvad kohalikud jahmatusest tardusid.

Sulev Nõmmik ja tema populaarsed filmid on osa Muhumaa legendist – peale “Jõmmi” on ju Koguval veel tehtud “Siin me oleme” ja Kõinastu laiul filmitud “Mehed ei nuta”. Peale Nõmmiku omade on mu kodusaarel veel terve ports vähem tuntud filme vändatud, sest eks stagnaajal oli filmitegu teatrinäitlejatele ühtlasi puhkuse eest ning mis viga mere ääres kadakasel karjamaal end lõdvaks lasta – töö nagu sanatooriumis!

Hiljuti uurisin oma lehetööd tehes detsembri keskel Eesti kinodesse jõudva “Kääbiku” saaga esimese filmi tausta. Selle võttepaik Uus-Meremaa on Kääbikust oma maskoti teinud ning panustanud suurfilmi tootmisse kümneid miljoneid dollareid maksumaksja raha. Pea sama palju on kulutatud massiivseks turismikampaaniaks, lootuses, et Kääbiku-maale tunglevate J. R. R. Tolkieni fännide hordid panuse mitmekordselt tasa teevad.

Pannud tõlkeloole punkti ning tabanud pilguga lauanurgal vedelevat Nõmmiku elulugu, mõtlesin, miks ei võiks me oma Muhumaaga sama ime juhtuda. Miks ei võiks meie reklaamida oma saart kui loomeinimesi inspireerinud erilist paika, kus elavad Juhan Smuuli lugudest tuntud muheda kõnepruugiga inimesed?

Miks me ei võiks siin kõigi eestlaste poolt nii palavalt armastatud kultusfilmide radadel temaatilisi ekskursioone korraldada, näidata filme vabaõhukinos samades paikades, kus need on üles võetud, kutsuda giidideks filmitegijaid? Tänavu suvel festivali “Juu jääb” raames seda korra ka tehti, aga miks ei võiks seda ette võtta veel palju suuremalt, tehes nostalgiast meie kaubamärgi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 135 korda, sh täna 1)