Mõtted, mis teevad haiget (8)

Saarlasi on aastasadu ausateks inimesteks peetud. Oleme elanud, uksed lukustamata, kodust korraks ära minnes luuda ukse ette pannes, et teada anda peremehe lühiajalisest puudumisest. Meie külas teadsid kõik kõikide perede välisukse võtme asukohta, et vajadusel saaks sisse. Ehk oli see sõjast jäänud tulekahjuhirm. Külas oli ka ainus telefon, kust hädakorral helistada sai, aga selle juurde pidi samuti pääsema.

Pole kuulda olnud, et toast oleks midagi kunagi kaduma läinud, õuest küll. Külas oli vanamees, kes vahel võõrast õuest päeval, sageli ka öösel, läbi jalutas ja siis oli mõttetu oma lohakile jäetud kirvest või lehmaketti hiljem otsida.

Oma hooletus tõi karistuse

Omast kohast oli sel ka hea külg, sest kõik tööriistad pandi kuuri, kett lauda seina löödud naela otsa ja miski ei vedelenud jalus, sest vastasel korral maksid kohe kooliraha.

Imelikul moel ei käinud vist keegi Antsu viidud asju tagasi saamas, lihtsalt löödi käega, et oli siis endal tarvis hooletu olla, ja kannatati vaikides oma kahju.

Nii oli vargusest jäänud selline arusaam, et seda nagu õieti polegi ja kui, siis oli su oma lohakuse palk.

Kurjasti sain ma oma lihtsameelsust kahetseda möödunud aastal Hispaanias, kus lasksin end rahast paljaks varastada, ise hotellitoas olles. Inimene astub sinu tuppa, tõmbab laualt koti ja kihutab minema. Nagu hiljem selgus, olid need ka õppinud spetsid. Selleks ajaks, kui ma hotelli registratuuri jõudsin, oli varas jumal teab kus ja administraator viskas mu tühja rahakoti letile.

Järgmine päev kohalikus politseijaoskonnas oli meid kümmekond turisti, kel kõigil ühesugune kaebus. Politsei oli asjaga harjunud ning dokumentide ajamine käis ruttu. Minul jäi pass õnneks alles, raha andis töökaaslane ja nii sain ma vaid tarkust juurde. Vastik ja rusuv tunne jäi mul hinge sellegipoolest ning ma pole sellest reisist isegi suurt rääkida tahtnud. Miskipärast jäi just see sündmus kogu seda tegelikult väga toredat reisi varjutama.

Nüüd, pimedal ajal, pöörduvad mõtted minevikku, lapsepõlve ja aega, kus külad olid rahvast täis ja praktiliselt kõiki tuttavaid võis ka usaldada. Praegu on ajad kahjuks teised. Olen oma silmaga näinud oma aiamaal vargaid, kes jäid oma õigusele kindlaks, ja minul, naisterahval, tuli alla vanduda mehe “füüsilisele õigusele”. Kõik need olid tuttavad inimesed, kellega võin iga päev vastamisi sattuda.

Mina ei tea, mida tunnevad nemad, kuid minul on neist siiralt kahju, sest meenub ütlus hea ja halva tegemise ja tagasisaamise kohta ning ka teine: ära ela oma elu ise raskeks.

Me ei tea keegi, mida toob tulevik, aga kui seda ise kujundada kurjaga, siis on kuri ka kusagil ees ootamas.

Varastavad ka tuttavalt kalmult

Hingedepäeval läksin surnuaeda isa kalmule küünalt viima. Suur oli mu imestus, kui küünlalaternat hauakivi ääres polnud. Otsisin siit ja sealt, enne kui taipasin, et pea poole meetri jagu maasse torgatud raudpulk raske laternaga ei saa ometi ise ära lennata.

Saikla-Nõmme kalmistu on väike, puhas ja armas kodune surnuaed. Kes oli see inimene, kes tuttava haua juurest tuli ja laterna võttis? Oli ju tegemist tavalise, Saikla poest aastate eest ostetud kalmulaternaga.

Kunagi rääkis üks mees, et kinkis emale omavalmistatud vaasi. See meeldis saajale väga ja pärast ema surma viis ta selle koos lilledega ema hauale. Mõne aja pärast kalmule minnes ei leidnud mees vaasi aga eest. Kuna vahepeal oli külmaks läinud, arvas ta, et äkki on vaas külmaga katki löönud ja keegi on killud koristanud.

Vaasi põhja all olnud omapärane märk, mis eseme kordumatuks muutis.

Mõni aasta hiljem, kui mees sattus jõulude ajal ühte perre, oli laual, kuuseoks sees, just niisugune vaas nagu tema oma. Mehe silmad ei seisnud mujal kui vaasil ja kui peremees läks õlut tooma, vaatas tema vaasi põhja alla. Õllega naasnud peremees külalist enam eest ei leidnud, vaas seisis aga loomulikult endisel kohal. Oma ema vaasi leidnud mees ütles, et tema selle, teiste silmis lugupeetud perekonnaga enam suhelda ei suuda.

Vanad inimesed rääkisid, et kui elava inimesega tülli lähed ja talle ülekohut teed, siis võib juhtuda, et saad selle veel andeks paluda, kuid surma vastu süüd enam mitte. Must vari pidavat süüdlasel järel käima jäämagi.

See meenus mulle ka surnuaial. Mõtlesin, et kui ma ka oma laterna ära tunneksin, siis sellesama uskumuse pärast ei julgeks ma seda tagasi võtta. See on ju nüüd kingitud kellelegi teisele.

Ma ei tea, kui paljud usuvad pattu ning üldse headust ja kurjust. Headusest on praegu, pimedal ajal, mõnus mõelda. Mõnigi asi ajab muigele ja tahad seda rõõmuga teistegagi jagada, kuid on asju, mis tekitavad kurbust ja muremõtteid. Üksjagu neist on seotud aususe ja autusega ja need viimased teevad hingele haiget.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 854 korda, sh täna 1)