Kas kõiges on süüdi valimisseadus? (2)

Levinud on arvamus, et võimu võõrandumine rahvast on viletsa valimisseaduse tagajärg. Julgen väita, et see ei ole nii. Peamine põhjus on eelkõige sisedemokraatia puudumine erakondades.

Vaatame korraks, kuidas käib “võimumäng” riigikogus. Kogu taasiseseisvumise aja on seal valitsenud ärapanemise õhkkond. Kui koalitsioon suudab opositsioonist teerulliga üle sõita, on järjekordne plusspunkt teenitud.

Kui eelnõu või muudatusettepanek laekub opositsioonilt, on see piisav põhjus paljast mängulustist neile ära teha. Süüvimata ettepaneku sisusse. Mõnikord kaaperdatakse opositsiooni eelnõu selleks, et oma skoori veelgi parandada. See on viis, tunnustamaks opositsiooni eelnõu olulisust.

Fraktsiooni pantvangid

Kas selle vastu on rohtu? Kindlasti, kui saadikutel oleks enam võimalusi oma seisukohtade kujundamiseks. Seadused hõlmavad praktiliselt kõiki eluvaldkondi, mistõttu on mõttetu eeldada, et iga saadik suudab vaid oma teadmistele tuginedes kompetentselt kursis olla kõigi arutusel olevate eelnõudega.

Täna on nad kõik fraktsiooni pantvangid, sest fraktsioonil on büroo ning saadiku arvamus kujundatakse büroo ja komisjonide tellitud/tasustatud ekspertide poolt. Kasutatakse aga eksperte, kelle arvamus eeldatavasti ühtib tellija seisukohaga. Nii komisjonis, kus suunanäitajad on koalitsiooni otsustajad, kui ka fraktsioonis, kus valitseb erakonnas võimu monopoliseerinud isikute arvamus.

Just seetõttu kujunevad sageli mustvalged maailmapildid ning kogu värvikirevus ja nüansid jäävad hoomamata. Kui igal saadikul oleks aga ressurss ja nõunik(ud), omandaksid nii koalitsioon kui ka saadikud võimalusi oma, võib-olla “valitsevast liinist” eristuva seisukoha kujundamiseks.

Nõrgaks lüliks on ka valitute soov seista püüne peal tagasivalituna. Selles soovis ei ole iseenesest midagi halba, kuni soov ei muutu kinnisideeks, mille nimel ollakse valmis oma põhimõtetega kompromisse tegema. Ikka selleks, et endale soodsamat stardipositsiooni sebida.

Soodsa positsiooni saavutamiseks on kaks võimalikku teed: olla meelepärane nimekirja koostaja(te)le või ronida kõrgemale populismi mäetipu suunas. Usinad töömesilased ja talupojatarkusega otsustajad kahjuks ei pälvi meedia tähelepanu, mistõttu on šansid tagasivalimiseks oluliselt tagasihoidlikumad ja aheneb demokraatlik diskussioon.

Laialt levinud süüdistus meie valimissüsteemile on umbes selline: mina valisin Tiitu, valituks osutus Teet. Kui Tiit ja Teet olid samas nimekirjas, siis pole miskit viltu: kui Teet valiti ringkonnast, sai ta lihtsalt rohkem hääli. Pahameelel oleks mingi alus, kui Teet osutus valituks üleriigilisest nimekirjast ning kõigele lisaks sai Tiidust vähem hääli. Selline olukord on kohendatud valimiseaduse juures juba suhteliselt haruldane, aga atraktiivne ajakirjandusele võimendamiseks. Kui Tiit ja Teet olid erinevates nimekirjades, pole alust jorisemiseks –Teedu nimekiri sai lihtsalt rohkem hääli. Viimaste valimiste fenomen üksikkandidaatide näol, kes lootsid “Tarandit teha”, haakub kenasti teistsuguse valimisseadusega.

Sisedemokraatia puudub

Oletame, et Eestis on ainult ühemandaadilised ringkonnad ja selle ühe koha pärast käib “hammas hamba vastu” võitlus. Kas me saaksime parema riigikogu koosseisu? Tänasest erineva kindlasti.

Nii käivad asjad vanal heal Inglismaal. Tulemuseks on kahe partei süsteem, kus kolmas peab mingigi tegija imago hoidmiseks olema võimul kord ühega, kord teisega.

Kas keegi tõesti usub, et meie Reform ja Kesk omaksid siis enam sisedemokraatiat? Pigem vastupidi. Võitlus ühemandaadilistes ringkondades on sedavõrd halastamatu ja ressurssi nõudev, et kõik isemõtlejad elimineeritaks juba eos.

Tõsi – piisava protestimeeleolu harjal võime saada hoopiski üllatava tulemuse. Erakondade esindajaid tabab fiasko ning riigikokku saavad tuntud näod reality-sõudest, mõned sõltumatud arvamusliidrid, mõned tuntud ettevõtjad, meelelahutajad…, ja üksikud kohalikud särasilmad.

Kuidas võiks toimuda valitsuse kokkupanek sellise vikerkaarelise koosseisu puhul? Olukorras, kus enamik neist on ühe teema esindajad. Särasilmadest sõidetakse kohe üle, ülejäänutest sõnakamate osalusel algab “lehmakauplemine”, millist siinmail seni veel nähtud ei ole.

Suure tõenäosusega ostetakse vajalik arv vabatmehi ära viisil, mis aitas Strandbergil põhja lasta poliitikas nii vajaliku, rohelist mõtteviisi kandva erakonna. Ei aidanud isegi vabatmeestest võõrleegionärid, sest üleriigiline valimiskünnis osutus kättesaamatuks.

Kas madalamast künnisest oleks abi? Küsigem Roheliste käest. Oli neist eelmises koosseisus abi? Reformierakonnale võimuostunippide lihvimiseks kindlasti.

Tänaste probleemide peamine põhjus on sisedemokraatia puudumine erakondades. See kehtib kõigi parlamendiparteide kohta ja Roheliste kohta käis see veel eriti. Ükski Mikk Sarve või Tanel Tammetit tundev inimene ei tuleks selle peale, et süüdistada neid intrigeerimises. Küll tegi seda Roheliste eestkõneleja ning lausa kohtu kaudu.

Kuidas taaskehtestada sisedemokraatia parteides? Kuidas minimeerida võimalus, et võimule saavad need, kes võimu kogu hingest ihkavad? Kuidas saada poliitikasse kriitiline mass inimesi, kes ei muutu võimusõltlasteks? Meil kõigil on mõni tuttav, kellele võim pähe ei hakka. Just nemad on õiged ajama Riigi asja. Motiveerigem neid.

Ülo Laanoja
Muhu elanik 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 146 korda, sh täna 1)