Vabadusest avatuseni (1)

Eestis on vabadustega üldiselt hästi. Meil pole põhjust kurta sõna- ega ka näiteks ärivabaduse puudumise üle. Kuid kas me oleme seejuures ka avatud? Kas mõnikord ei tundu, et laseme küll vabalt ja vilinal kõikvõimalikes kanalites auru välja, kuid erilist tolku ei paista sest olevat?

Riigikogu suures saalis võetakse vabadus seaduses lubatu piires nii mõndagi teha. Kogu see “juntimine” ja venitamine, nagu nägime eelarve lugemisel, ka infotundides toimuv, on paras etendus. Sisulist tööd tehakse komisjonides, mis jääb avalikkuse eest üsna varjule. Seal, nende suletud uste taga, saavad mõnedki vimmamehed ja kraaklejad omavahel üpris kenasti läbi. Kui teleekraani vahendusel jääb mulje, et ei tea, kas nood seal lossikoridorides üksteisele teregi ütlevad, siis siinkohal võin kinnitada: ütlevad küll. Ja vaidlevad ka, kuid huvitavalt ja argumenteeritult. Siis, kui telekaamerad ei seira või ajakirjanikud ei kuula.

Tõenäoliselt oleks riigikogu ja selle liikmete maine hulga parem, kui riigikogu oleks avatum. Kui sisulisest tööst oleks enam aimu kui kuivad lakoonilised protokollid või üliharvad avalikud salvestused.

Või kohalikud omavalitsused. Eestis, kahjuks ka Saaremaal, on viimastel aastatel esinenud juhtumeid, kus ajakirjanik on volikogu arutelult minema saadetud. Niisugused lood panevad õlgu kehitama. Mu meelest võiksime e-riigi ajastul olla pigem tunnistajaks sellele, et volikogu istungid on internetis otse jälgitavad. Küsimus pole ju ajakirjanikus – kui uksest välja lüüakse, tuleb minna aknast – seda võiks siinkohal võtta peamiselt ülekantud tähenduses. Küsimus on valitsemise läbipaistvuses. Kohalike valimiste eel võiks olla mõtteainet.

Sama kehtib erakondade kohta. Oleks ammu aeg, et erakonnad pööraksid näo rohkem avalikkuse poole. Annaksid aimu, millised on erakonnasisesed arutelud ühe või teise küsimuse otsustamisel. Praeguse suhtumise juures pole mingi ime, et maailmavaate sihtasutuste rahastamise kava erakordselt negatiivse vastukaja sai. Mu meelest oleks Reformierakonnal paljugi (tagasi) võita, kui eelseisvad uue esimehe valimised mängitaks läbi võimalikult lahtiste kaartidega – nimelt sellele rõhus erakonnakaaslastele saadetud ja äsja ajakirjandusse jõudnud kirjas ja Postimehe usutluses ka endine riigikogu liige Hannes Astok.

Sel nädalal valis ajalehtede liit pressisõpra ja -vaenlast. Eeltoodu valguses tekib dilemma: kas tipp-poliitik, kes on küll alati pressile kättesaadav, kuid seejuures vassib ja keerutab küsimusele vastamisest kõrvale või vastamise asemel naeruvääristab ja mõnitab küsijat, peaks siis olema sõber või vaenlane? Kaldun arvama, et pigem siiski vaenlane. Avatuse vaenlane. Ta kasutab ja soosib vabadusi, ent asjaajamises eelistab suletust. Tagatoa sahkermahkerit. Kokkuleppeid, mis võivad osutuda korruptsiooniks.

Mõnel hommikul ütleb raadio hommikuprogrammi tegija rõõmsa kergendusega, et rasketest avariidest pole täna põhjust teatada. Kujutage nüüd ette, et ühel aastal polegi vaja kedagi pressivaenlaseks kuulutada. Pole kõnekat kandidaati. Suvalisele pätile, kes kohtutrepil objektiivi käega kinni kattis, pole ju põhjust niisugust au osutada.

Ühiskond saab oma sõnumi kätte ka siis, kui tunnustust väärivat esile tõsta. Tähelepanuta jätmine on mõnele häbipostist või materdamisest suuremgi karistus. Jah, mulle meeldiks selline aasta, kus oleks ainult pressisõber. See annaks kinnitust, et ühiskond on sammukese edasi astunud. Õigel rajal, avatuse poole.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 136 korda, sh täna 1)