Tauno Asuja: kõik on kinni suhtumises

Tauno AsujaKohtusin Tauno Asujaga päeval, mil Tallinna puuetega inimeste koda (TPIK) pidas aastapäevapidu. Meie jutt kandus suures osas puuetega inimeste maailmale. Aga pole ka ime, sest sellist tööd saabki teha vaid siis, kui see on ka sinu hobi ja sinu maailm.

Kuidas Saaremaa poiss pealinna puuetega inimeste koja juhiks sai?

Pärast Saaremaa ühisgümnaasiumi lõpetamist läksin Tallinna õppima. Ent eriala, mida ma algul õppima hakkasin, ei olnud üldse see, mida olin ette kujutanud. Õnneks oli sotsiaaltöö eriala Tallinna ülikoolis tabamus n-ö otse naelapea pihta. Teisest kursusest asusin täiskohaga tööle erialases ametis – alustades lastekaitse valdkonnast ja leides seejärel kutsumuse puuetega inimeste vallas.
Praegusele ametikohale sattusin tänu sellele, et Tallinna puuetega koja endine tegevjuht oli läinud uusi väljakutseid otsima. Tol ajal olin ma Tallinna vaimse tervise keskuse ühes uusimas päevakeskuses osakonnajuhataja ametikohuste täitja.

Mul ei olnud plaanis ametikohta vahetada, aga kuna mu tuttavad puuetega inimeste kojast kutsusid mind järjekindlalt sinna kandideerima, andsin lõpuks alla. Kohtumine juhatusega möödus positiivselt ja endalegi üllatuseks pakuti mulle tegevjuhi kohta, mille ka vastu võtsin.

Kas keeruline ei ole puuetega inimestega töötada? Ma mõtlen just vaimselt. Olukord ja keskkond on ju ikkagi veidi teistmoodi.

Algul on kindlasti raske. Sotsiaaltöö nagu teistegi aitamistööde puhul tuleb endale kasvatada paks nahk, et mitte ise läbi põleda, võttes endaga pidevalt koju kaasa tööl nähtud probleeme ja olukordi, mida ei soovitaks vaenlaselegi.

Oskus tõmmata piire töö ja töövälise aja vahele ning oskus end vajadusel ümber lülitada tuleb aja jooksul. Muidu jääks ka staaž ses valdkonnas lühikeseks.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 614 korda, sh täna 1)