Kõne Iffile (2)

Täna räägime Iffiga 21. detsembriks ennustatavast maailmalõpust.

Minu meelest on nendes sõnades “maailma lõpp” kõik öeldud. Pärast seda seepi, soola, tikke ja konserve vaja ei lähe, kui see nii peaks minema, nagu ennustatakse. Milleks siis enam varuda? Pigem oleks loogiline, vähemalt neil inimestel, kes usuvad, et see päev nüüd koidab, hingeliselt valmistuda. Nii palju kui tean, tõsiselt usklikud inimesed on maailma lõpuks valmis iga päev. Igal hommikul on nad valmis astuma kohtumõistmise trooni ette ja otsuse teada saama. Nendel, kes on hingeliselt valmistunud, on kindlasti kergem.

Mida sa seal enam ostad? Kui on lõpp, siis on lõpp. Lõpp tähendab ju üht jäävat asja. Seal ei aita enam mingi konserv.
Küllap neid maailmalõpuennustusi on rohkem, kui mul meelde tuleb, aga minu elu jooksul on neid üks kümmekond korda küll olnud. Üks kindlamaid maailmalõpu tähtpäevi oli aastatuhandevahetus. Kuna sellegi üle läks vaidluseks, kas uus aastatuhat algab aastaga 2000 või 2001, tekkis kohe mitu maailmalõppu. Neist maailmalõppudest on kirjanduseski olnud lugeda arutul hulgal. 1900, kui hakkas pihta 20. sajand, oli suur maailmalõpu ootus.

Neid “maailma lõppe” on inimkond elanud üle päris korralikult.

Kui nüüd ei tule mingit suuremat gammakiirgust kuskilt kosmoseruumist, mis ühe sekundiga hävitaks elu Maal, siis ma ei usu, et meie elus midagi kardinaalselt muutuks. Ma ei usu sedagi, et järgmisel päeval kaoksid kõik toiduained, meil ei oleks enam elektrit ja mida kõike veel. Nii järsku muutust ei suuda ma ette kujutada. Kui nüüd maiade kalender ennustab uue ajastu saabumist, siis see ei sünni ju ka sekundiga. See protsess on kindlasti palju pikem. Võib-olla on see juba ammu käivitunud, võib-olla alles käivitub – seda ma ei tea.

Ma ei tea midagi ka Tiibeti laama väidetavast maailmalõpuennustusest. Palju oleneb ju sellest, kust see materjal pärit on. Internet on ju täis tohutut hulka informatsiooni, mida usaldada siiski ei või. Ma ei saa kohe kuidagi ka mingite pool-parateadusajakirjade tõepärasusse uskuda. Olen vaadanud ka telekanaleid, kus ennustatakse igal aastal, et kohe-kohe käib suur pauk ja maakera lendab tükkideks. Ei saa ju kõike seda vahtu tõsiselt võtta.

Teine asi on see, et on inimesi, kes on hingelt vandenõuteoreetikud, on neid, kelle aju on “ära pestud” – ja seda on kerge teha –, on igasugu usuhulle – ma ei taha siin solvata tõsiusklikke – ja nii edasi.

Seega, ma ei võtaks seda tõsiselt, et kui üks munk ütles Tiibetis nii, siis nii ka läheb. Mina olen seisukohal, et kõik, mis peab tulema, tuleb nagunii. See, kas ma sellesse suhtun kuidagi ärevamalt või tõsisemalt, ei muudaks enam midagi.
Arvan, et paanikaks pole mingit põhjust ja mingeid juhuslikke elektrikatkestusi maailmalõpuks ka pidada ei maksa.

Arvan, et 21. detsember toob, nagu iga teinegi päev, paljudele suurt rõõmu, paljudele kurbust – nii see elu käib. Mina isiklikult ei ole kuidagi selle vastu valmistunud ega valmistumas, võtan seda nagu iga teist päeva.

21. detsembril on mul Tartus üks esinemine ja see on minu panus maailma lõppu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 234 korda, sh täna 1)