Näotused ja inetused

On igati tavaline, et kui televiisori sisse lülitad, vaatamaks päevauudiseid, näidatakse programmi tutvustamisel esimesena enamasti seda, et kusagil on juhtunud liiklusõnnetus või lausa mitu, kellelgi pannakse käsi raudu, kusagil on toimunud läbiotsimine, kellegi üle peetakse kohut. Nii või teisiti – ikka see igapäevaelu pahupool.

Kui Eestimaalt pole parasjagu kriminaalseid seiku või inetuid tegusid võtta, tuuakse ekraanile mujal maailmas toimepandud pahateod ja mitut laadi näotused. Peaasi, et ekraan pakuks põnevust.

Praegune “kammaija” meenutab vene kroonut

Igasuguse käte raudupaneku ja vangipanemisega on mõnigi kord satutud niivõrd hoogu, et vahistatud ja vangistatud on neidki inimesi, kes pole milleski süüdi, nagu uurimine hiljem tuvastab. Paraku on inimesega ülekohtuselt käitutud, teda on alandatud ja telekaamerate ees lausa mõnitatud. See kõik on toimunud ja toimub Eestis kui väidetavas õigusriigis.
Kangesti tuletab kogu see “kammaija” meelde sundteenistust vene kroonus. Näiteks seda, kuidas soldateid enne vahipostile minekut määrustiku kohaselt instrueeriti.

Kuidas vahipostile lähenejat eemalt kõnetada, mida ta on kohustatud vastama. Ka kõike muud pidi postil seisja teadma, vastavalt olukorrale toimima, täpipealt täitma.

Juhul kui vahipostile ligineb komandör, kes ei tea või ei taha öelda parooli ega kuuletu vahisoldati käsklustele, paristada automaadivalang õhku. Kui ikka veel ei mõika, tohib tulija pihta tulistada.

Need olid rängad käsusõnad, mis soldatitele enne postile minekut iga kord üle korrati. Seejärel lisati nagu muuseas, määrustikuväliselt: kõigepealt andke tuld tulija pihta, pärast aga paar valangut õhku. Küll hiljem on aega selgeks teha, kas oli tarvis inimese pihta tulistada või mitte. Seega taheti, et iga noor sõdur oleks verejanuline šaakal. Mitmest püüdlikust noorest inimesest saigi vormis kurjam.

Kaassõdurite pihta laskmist tuli samuti ette. Automaaditoru suunati nende poole, kes olid öösel “hüppes” käinud ja varastel hommikutundidel johmastena vaevaliselt üle väeosa piirdetara räntsatasid ning käkaskaela maha prantsatasid. Tunnimehe hõiked ei läinud kukkumisest oimetutele natukestki korda ja üsna sageli avati nende pihta tuli. Iseäranis varmad laskjad olid ümaranäolised asiaadid.

Kord, kui koos mitme asiaadiga vahtkonnas olin, laskis üks neist maha väeosa hobuse – sügisõhtu hämaruses põõsaste vahel kohmitsev hobune ei teadnud parooli ega allunud tunnimehe käsusõnadele.

Trahvimine kui eesmärk

See kõik ja palju muudki vene kroonus nähtust-kuuldust-kogetust tuli mul hetkega meelde paar aastat tagasi, kui sõitsime koos Paikusel elava sõrulasega Sõrve poole.

Salmel, muinaslaeva leiukohas tegime peatuse. Kohalikus kaupluses otsustasime toidumoona varuda. Kuna poeni on maad sadakond meetrit, otsustas juht turvavööd mitte kinnitada. Vaevalt oli auto poe ees peatunud, kui parkivate autode vahelt ilmus ruttamisest ähkides kaks politseivormis neidist. Elatanud mehega käitusid nad kui õelad lummutised. Kordasid teineteise võidu kui mantrat: te rikkusite liikluseeskirju, teil oli turvavöö kinnitamata. Seega ikka trahvida, karistada, eks see nende tegelik eesmärk ju oligi. Näikse, et neil on vastav kohustus, mitut inimest trahvida.

Siinkohal on paslik meenutada läinud sajandi viiekümnendaid aastaid. Orissaares oli miilitsajaoskond. Nagu väikeses kohas tavaline, teati üksteist. Inimesed tundsid miilitsaid, miilitsad omakorda ümbruskonna inimesi.

Sellal elas Orissaare alevikus keskealine mees, kelle kõrvakuulmine oli viletsavõitu. Tal oli mootorratas K-125, kuid juhiluba mitte. Ikka kehva kuulmise pärast. Ometi sõitis ta kõikjal ringi. Otse loomulikult teadsid seda ka miilitsamehed, kuid ei teinud sellest probleemi.

Kord otsustas kaks miilitsat mehe kulul veidi heatahtlikku nalja teha. Pidasid kõva kuulmisega mootorratturi kinni, et temalt vägagi valju häälega küsida: “Seltsimees, kas teil juhiluba ka on meile ette näidata?” “Misasja?” said nad valjuhäälse vastuküsimuse. Seepeale tõstsid mõlemad miilitsad häält, et küsida kahehäälse valjusega: “Kas teil sõidudokumente ka on?” Seekord mootorrattur kuulis ja vastas: “Äi pole mitte ning äi soa vist koa.”

Teadupärast on käinud ja käib jätkuvalt üks lõputu jama ja tramburai. Keegi on varastanud ja avalikustanud kellegi ülisalajase dokumendi; keegi annab mingisuguseid selgitusi, kuid selgitused teevad ennegi segase asja veelgi segasemaks. Alatihti näidatakse televisioonis mitmel kanalil üheaegselt riigi kõrgema tähtsusjärgu võimureid, igaühel süüdlaslik-vabandav nägu peas nagu tuppa kakanud kassil.

Aga üldiselt on elu Eestimaal lõbus ja lustakas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 356 korda, sh täna 1)