Tarmo Kõuts: Ühendamet meenutab segaste funktsioonidega tõrkuvat telefoni (täismahus) (6)

Ühendamet meenutab segaste funktsioonidega tõrkuvat telefoni

RASKE ÕPPUSTEL, KERGE LAHINGUS: Saaremaa piirivalvurid mõned aastad tagasi suvisel laskeõppusel. Foto: Tõnu Veldre

Iseseisva Eesti piirivalvejõudude ülesehitaja, endine kaitseväe juhataja ja riigikogu liige viitseadmiral Tarmo Kõuts on võtnud politsei poolt allaneelatud piirivalve elluäratamise oma südameasjaks. Saaremaalt pärit Kõuts tegi nö otsa lahti 6. detsembri Eesti Ekspressis, kus ilmus tema väga jõuliste avaldustega intervjuu pealkirja all “Eesti piirivalve hävitati!”. Milles probleem üldse seisneb, seda saab lugeda Tarmo Kõutsi arvamusartiklist.

Teinekord juhtub, et moodne telefon, millele poogitakse külge võimalikult palju erinevaid funktsioone, hakkab ülekoormuse tõttu tõrkuma või ütleb lihtsalt üles. Korralikult ei tööta enam ükski lisafunktsioon ning helistada samuti ei saa. Kuid järele mõeldes – kas telefonile ikka on iga hinna eest tarvis arutut hulka lisavidinaid? Ei ole ju, telefoni esmane ülesanne oli ja on helistamine…

Politsei, kodakondus- ja migratsiooniameti ning piirivalve ühendamisega liideti ametkonnad, millel polnud mitte ainult erinevad organisatsioonikultuurid, vaid ka erinevad töömeetodid, erinev käsuliin ning erinevad ülesanded. Tulemusena saime hägustunud eesmärgi ja paljude segaste ülesannetega monstrumametkonna, mille ükski valdkond ei suuda enam toimida ja tegutseda sama efektiivsel tasemel kui enne ühendamist.

Politsei tugevneb väikevenna arvelt

Hästi töötanud ja näiteks piirivalve puhul aastaid kõrge rahvusvahelise ja siseriikliku tunnustusega asutusi ei suudetud tööle panna paremini, mitte ka senisel moel, vaid hoopistükkis halvemini – kohmakamalt, bürokraatlikumalt ja segase juhtimis- ning vastutusmehanismiga.

Eesti mastaabis on organisatsioon lihtsalt gabariidist väljas – nii füüsiliselt, juriidiliselt kui ka mentaalselt. Seetõttu ei ole ka imestada, et pärast ühendamist algas jõuline politseivaldkonna tugevdamine “väiksema venna” arvelt ning see kestab tänaseni.

Kasutades ära asjaolu, et kõik neli prefekti olid valitud politseist (vastupidiselt algselt lubatule, mille kohaselt välispiiri ehk Eesti-Vene piiri äärseid Ida ja Lõuna prefektuure pidid hakkama juhtima vastavate piirivalvepiirkondade ülemad) survestatakse piirivalvureid piiriteenistuse kõrvalt liiklust kontrollima ja avalikku korda tagama. Seda kõike põhitegevuse arvelt ja hõrenenud isikkoosseisu arvestamata.

Piirivalvuritele surutakse peale politseilist tööstiili ja metoodikat, muudetakse vormiriietust ja sümboolikat, jäetakse tegemata olulisi piirivalve hankeid (piirivalve raha ei ole enam piirivalve käes!).

Paksu verd on tekitanud ja tekitab tõsiasi, et kui piirivalvurid peavad põhitöö kõrvalt täitma politseilisi ülesandeid, siis politseinikud samas piirivalvelisi ülesandeid täitma ei kipu. Ja kolme aasta jooksul on säilinud küllalt suur palgavahe piirivalvurite kahjuks.

Tagajärjeks on, et kõrge moraali ja motivatsiooniga Eesti Piirivalve isikkoosseis on suures osas kaotanud motivatsiooni, tegevus- ja algatusvõime on tasalülitatud, mille tulemusel sajad professionaalsed töötajad – ohvitserid, allohvitserid ja piirivalveametnikud – lahkuvad.

Vaevalt ametite kokkuliitmise plaan niisugust eesmärki teenis. Mulle küll ei meenu ühtegi vastavat poliitilist otsust…

Löögi all välispiiri valvamise kvaliteet

Töötajate vähesus piirivalvevaldkonnas on tänaseks saavutanud nii suure ulatuse, et löögi all on Euroopa Liidu välispiiri kvaliteetne ja efektiivne piirihaldus ja valvamine.

Inimese asendamine tehnikaga omab teatud piiranguid – keegi peab ju operatiivselt ja küllaldase jõuga reageerima elektroonika märguandele, et piiri on rikutud ehk teisisõnu riigipiiri on illegaalselt ületanud ebasoovitavad isikud, kes võivad ohustada meie kodanike julgeolekut ja ka elu.

Seejuures suureneb surve Eesti Vabariigi piiridele aastast aastasse – kasvab salakaubavedu ning sagenevad ebaseadusliku sisserände katsed. Kokkuvõttes peab piirivalve praegu töötama ja toime tulema pidevalt väheneva ressursiga järjest laienevas kohustuste ja ülesannete ringis.

Tulles läänepiiri – mis on ühtlasi ka EL välispiir – teema juurde, on meil põhjust tõsiselt muretseda muuhulgas ka merepäästevõimekuse tuntava vähenemise üle, kuna kadunud on enamik merepiirikordonitest.

Vabatahtlik merepääste ei suuda iialgi asendada professionaalset, riiklikult korraldatud ja rahvusvaheliselt väljaõpetatud päästestruktuuri nagu seda on piirivalve. Vabatahtlikele ei saa anda iseseisvaid ülesandeid, rääkimata suurematest päästeoperatsioonidest, millel sageli on rahvusvaheline mõõde. Asume ju tiheda laevaliikluse teedel.

Vabatahtlikud merepäästjad on väga vajalik kodanikualgatus (püüan isegi vabatahtlikke merepäästjaid toetada), kuid seda pigem riikliku süsteemi aitaja rollis, mitte selle asendajana.

Tänase merepääste kiratsemist näitas ilmekalt tänavusuvine juhtum Tallinna lahel otse merepäästekeskuse silme all, kus üheksa hättasattunu leidmiseks ja päästmiseks kulus kaugelt üle tunni aega. Aga kui sarnane õnnetus oleks toimunud kusagil Saaremaa kirderannikul või Kihnu ja Ruhnu vahel? Põhjused on samad: ressursipuudus, kaadrivoolavus, millest ka nõutaval tasemel operatiivkorrapidajate nappus Tallinna mere- ja lennupääste koordinatsioonikeskuses.

Ka Ruhnu saarelt on ainukese riigivõimu esindajana kaotatud sealne piirivalvekordon ja asendatud teenistuspunktiga, kohalike elanike protestist hoolimata pole piirivalvureid enam alaliselt kohal Nõva ja Noarootsi kandis.

Praegu kavandatakse Kärdla ja Haapsalu kordoni liitmist, see tähendab hiidlastele abi ootamist Haapsalust. Arvestades meie merevee temperatuuri ei soovitaks hiidlastel enam kaldast kaugemale minna – abi ei tule niipea.

Tänase päeva seisuga on nii Saaremaale kui ka Hiiumaale jäänud üks kordon. Samuti on toimitud Põhja prefektuuris, kus jõuliselt ühendati kolm kordonit. Kordonite ühendamise tulemusena toimub Euroopa Liidu välispiiri valve nn väljakutse põhimõttel, mis on vastuolus EL-s praegu kasutatava integreeritud piirihalduse mudeliga, kuna ei toimu tervikpildi kogumine, analüüs ja realiseerimine.

Tasuvusanalüüs on tegemata

Üldjuhul on kombeks, et hooliv omanik teostab pärast mistahes reforme või reorganiseerimist projekti tasuvusanalüüsi. Minul on küsimus – kas keegi on näinud või avalikkusele näidanud politsei- ja piirivalveameti moodustamise tasuvusanalüüsi?

Kas ametite ühendamisel tegelikud kulud tõepoolest vähenesid või on tegelikkuses saanud teoks paljude, kaasaarvatud minu kartused, et personalikulude minimaalse vähendamise kõrvalt on hoopis suurenenud majandus- ja juhtimiskulutused? Seda aga töötulemuste kukkumise ja töötajate demotiveerimise ning ühiskonna turvatunde kadumise arvelt.

Heakene küll, väidetavalt suudeti dubleerimist mõnevõrra vähendada töötajate esmatasandil, kuid samas laienes see keskastme- ja juhtimistasandil, mistõttu kogu hiidorganisatsioon meenutab nüüd tipuga allapoole pööratud püramiidi.

Mulle on väidetud, et kõikvõimalike kooskõlastuste ring on määratult laienenud ja otsustusprotsessidesse on sattunud inimesed, kes ei tunne ühte või teist valdkonda ega nende vajadusi. Seetõttu röövivad suure osa keskastme juhtide tööajast põhjendused ja selgitused, miks ühte või teist otseselt põhitegevusse puutuvat funktsiooni on tarvis täita ja miks on vajalik muretseda elementaarset varustust. Sisuliselt ei jää juhil arvutute kooskõlastuste, arvamuste ja tema tegevusse otseselt mittepuutuvate sisendite andmise ning lõputute koosolekute kõrvalt kuigi palju aega oma otsese tööga tegelemiseks.

Gigant seisab savijalgadel

Võib juba kindlalt öelda, et vaatamata pingutustele pole kolme aasta jooksul juurdunud ühendameti toimemehhanismid ega selgunud valdkondlikud rollid. Samas on alarmeerivaid signaale selle kohta, et gigant seisab savijalgadel ning negatiivne protsess võib olla pöördumatu…

Kas ei oleks meil aeg revideerida tehtut-juhtunut ja vajadusel viia sisse kiired korrektuurid?

Tarmo Kõuts,

 MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik

 

“Piirivalve oli politseile rikas pruut, keda ära kasutada”

PPA siseeluga hästi kursis olev endine piirivalvur, kelle nime jätab toimetus enda teada, ütleb, et Kuressaare merevalvekeskuse ja kordonite põhifunktsioon alates aastast 2010 on olnud enese tõestamine.

“Endistele piirivalvuritele on peale surutud kõikvõimalikke politseilisi funktsioone alates liiklusjärelevalvest, lõpetades “turvamehe” rolliga arestikambris,” väidab allikas. “Võib julgelt väita, et piirivalve näol oli politseil tegemist rikka pruudiga, keda ära kasutada nii nagu prefekt seda soovib – seda nii oma tehnika kui inimressursi poolest.”

Sellest on tema sõnul võitnud korrakaitse valdkond, kuid kaotanud piirivalve – suur osa väljaõppest on läinud politseiliste tegevuste õppimisele, mitte piirivalve valdkondlikele koolitustele, mis vähendab oluliselt piirivalvurite professionaalsust.

Samas ei teata vähemasti Saaremaal ühtegi korda, kus politseinik oleks käinud lennuväljal või sadamas piirikontrolli teostamas või reageerinud merepääste sündmusele.

Saarte Häält konsulteerinud asjatundja väidab, et Lääne prefektuuri puhul on kehtinud seni lihtne põhimõte – “kas oled prefekti (Priit Suve – toim) paadis või sind ei ole olemas”. Ja oma positsiooni ja politsei valdkonna pealesurumine on toimunud piirivalve kõigis valdkondades – nii merepiiri valvamises, merepäästes, piirikontrollis kui teabetöös.

“Kui asutuste liitmisel räägiti parima praktika ülevõtmisest, siis see ei kehtinud – politsei oligi parim praktika. Sellega kaotati juba algul usaldusväärsus juhtkonna vastu, samuti kadus sellega ka motivatsioon,” räägib endine piirivalvur.

Tema sõnul on riik võtnud endale kohustuse tagada merepääste teenus ja möönduste tegemine ei ole mõeldav – abi peab olema kättesaadav kõigile ühtsetel tingimustel. Küll aga on just merepääste olnud politsei poolele pinnuks silmas juba algusest peale – ei olnud mõeldav, et keegi kusagil ootab oma tööd, vaid kõik peavad olema väljas millegagi tegelemas (kasvõi mõõtku kiirust või istugu politseiautos ja täitku puuduoleva politseiniku kohta).

Teenuse kättesaadavust on mõjutanud ka inimressursi puudus: alates 2010. aastast on Lääne prefektuurist piiriturvalisusega tegelevatest inimestest lahkunud 7 ohvitseri, asemele on võetud neli. Merepääste seisukohalt kõige kurvem on seis Ruhnus, kus piirivalvureid põhimõtteliselt kohapeal enam ei ole ja loodetakse vabatahtlikkusele. Samas on Ringsu Eesti üks külastatavamaid väikesadamaid!

Endine piirivalvur leiab, et PPA töölerakendamisel ja juhtimisel oleks olnud suureks abiks see, kui vähemalt kaks prefektidest oleks olnud piirivalve taustaga.

Siseministeeriumi pressiesindaja Mihkel Loide ütles Saarte Häälele, et politsei- ja piirivalveameti peadirektori asetäitja piirivalve alal piirivalvekolonel Tõnu Hunt annab omapoolse nägemuse piirivalve olevikust ja tulevikust järgmisel nädalal.

Andres Sepp

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 023 korda, sh täna 1)