Talvised mõtted: purikad, täheteadlane ja hirmud

Reedel saatis kolleeg Õhtulehe toimetuse üldmeilile teate, milles kõik suitsetajad surmalasteks kuulutati. Nimelt rippuvat maja nurkmise ukse kohal, kus nad külma trotsides tossavad ja ülemusi kiruvad, koletislikud jääpurikad.

Noh, vaevalt keegi hirmukirja peale suitsetamise maha jättis.

Tegelikult – mis mul purikatest! Leidsin veel ühe põhjuse rõõmustada, et ma ei ela enam Tallinnas, kus valik on sinu – riskid purikasurmaga või kargad üle hange sõiduteele ja püüad raevukalt tuututavatest autodest mitte välja teha.

Tallinnas oli õhtune kodutee üldse paras katsumus, sest autot mul ei olnud. Eriti jube oli siis, kui linn veel Šnelli pargi kurikamehe hirmus elas. Iga kangiga jääd lõhkuv kojamees pani mu sammu takerduma. Kord uusaastaööl sõbranna juurest tulles silmasin Tartu maan-tee ja oma kodutänava nurgal kogu, kes viibutas käes miskit kurika sarnast. Ta tammus ihuüksinda tühjal kõnniteel edasi-tagasi, kapuuts silmini, pea maas. Ma ei jäänud pikemalt jõllitama, vaid keerasin kannalt ringi ja pistsin taksopeatuse poole jooksu. Õnneks ootas seal tõesti üks masin – ja küll olin õnnelik, kui lõpuks oma trepikotta jõudsin.

Veel enne kurikamehe ilmumist kartsin koduteel paaniliselt üht teist tumedat kogu. Kord nägin telesaadet toimetades kurja vaeva ja veensin intervjuud andma tuntud astroloogi.

Kui verekoer ehk ajakirjanik on jahil, kaotab ta valvsuse. Silme ees on ainult saakloom. Nii ka mina – kui astroloog küsis mu sünnikuupäeva, ladusin kõik letti. Ma ei kõhelnud isegi siis, kui ta mu kodust aadressi nõudis. Selgus, et elasime üsna lähestikku.

Kui intervjuu tehtud, helistas täheteadlane varsti ja nõudis pahuralt, miks ma teda tuppa ei lasknud, kui ta välisukse taga kella andis. Ta olevat parajasti koeraga mööduma juhtunud.

“Mis asja? Tavaliselt jalutab ta ju hoopis teises kandis,” imestas samas linnaosas elav tuttav operaator. Mõned nädalad hiljem lugesin Kroonika kaaneloost, et täheteadlane on noori naisi taga ajav maniakk. Taas pääsesin vaevu…

Ühesõnaga – Tallinnas varitsesid koduteel lakkamatult mitmesugused ohud. Muhus olen vaid ühe korra hämaral maanteel lähenevat musta figuuri metsseaks pidanud ja kabuhirmus tardunud. Kui kogu lähemale jõudis, selgus, et see oli käru lükkav vanamees.

Rohkem ohte pole ma siin silmanud. Juba rohkem kui pool aastat kodukontoris töötades olen vahel, tõsi, puudust tundnud koduteest, mida mul enam pole. Ma ei saa tööpäeva lõpetades ust kinni lüüa ja tööst eemale jalutada nagu varem. Piir töö ja eraelu vahel on olematu Aga samas on ju nii mugav, et ma ei pea end tööleminekuks riidessegi panema ega tarvitse nädalate kaupa nina õue pista. Talv pole iial varem nii ilus tundunud nagu nüüd, läbi klaasi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 70 korda, sh täna 1)