Lossis püütakse rebast ja pistetakse kingsepa silma (1)

Lossis püütakse rebast ja pistetakse kingsepa silma

KUMB ON TUGEVAM? Vägikaigast veavad Deisi Juns ja Jaana Lepamaa. Jõukatsujaid ergutavad pereema Franka Vakkum ja “lapsed” Villu Veel, Katrin Kivihall, Mari Rahula, Sandra Tammeleht, Kadi Kuusküll ja Annika Tambur. Foto: Sander Ilvest

Kuidas käib kingsepa silma pistmine, rebase püüdmine ja vägikaikavedu; miks peab krässi uueks aastaks kodust välja viskama ning mis vahe on põhul ja õlgedel, saab teada see, kes on otsustanud osa saada jõulu- ja pööripäeva kombeid tutvustavast jalutuskäigust Kuressaare lossis.

“Lähme aga tuppa,” kutsub külalisi vastu võtma tulnud Franka Vakkum külalisi, kes “piletiks” saanud kaela nööri otsa kinnitatud ja talviseks maalitud käbid.

Avastanud ukse eest aga õlgedest Tahma-Tooma, laseb ta selle kiiresti minema toimetada – ei saa ju ometi lasta laiskusel, lohakusel ja räpasusel majja tulla. Tuppa astunuid tervitavad värske leiva lõhn ja torupillimuusika. Just esimese abil hakatakse külalisi “ninapidi vedama” – leivatuppa, kus saabujaid ootavad laual taignapätsikesed. Kes pole enne oma käega leiba pätsinud, saab seda teha nüüd ja oma “teose” kadakamarjade abiga äratuntavaks muuta.

5-aastane Isabel Azarov peseb leivateo järel hoolega kausis käsi. See oli tema esimene kord leiba pätsida. “Mulle meeldis,” ütleb ta. “Tegin oma leivale kaks silma ja nina ka – siis tunnen pärast ilusti ära.”

Teises veekausis võib näha pussnuga ja hõbesõrmust – kes silmnägu selle veega peseb, saavat imelised võimed. Silmad pestud, järgnevad külalised Frankale ja tema “lastele” – Kuressaare ametikoolis rekreatsioonikorraldust õppivatele noortele – trepist üles. Laest ripuvad uhked pilliroost jõulukroonid, aknaavasid kaunistavad krässid.

“Rehetoas” tervitab tulijaid pühadeajale kohaselt kaetud laud. Kalja ja soolaube antakse külalistelegi maitsta. Nurgas laiutav suur põhuhunnik ei ole vaid silmailuks. Mehepojad sätivad end vägikaigast vedama, et endi hulgast tugevaim selgitada. Kuidas püüdjate silmus keha või jalgade ümber kokku jookseb, tunneb mitu püüdjate vahelt põhku karanud “rebast”.

Osalusteatrisse saabunud saavad oma ringkäigul teada ja oma nahal järele proovida mõndagi, mida, miks ja kuidas vanad eestlased muiste pühade ajal ette võtsid.

Ringkäigu kaasa teinud Eerika Lemberile oli enim meele järele leivataigna pätsimine. Eerika ütleb, et on varem ka ise leiba küpsetanud. Etendust nimetab ta huvitavaks, aga midagi lausa uut ta oma sõnul teada ei saanud. “Eks ma olen üksjagu ilmas juba elanud ka,” põhjendab ta.

“Igal aastal oleme mõelnud, et peaks siin põneva jõuluürituse tegema, aga kahjuks oleme enamasti Tartu ülikooli ajaloolase haridusega inimesed, kel pole sellist pealehakkamist ega ka eestvedajaid,” tõdeb Saaremaa muuseumi direktor Endel Püüa. “Õnneks tuli meie ideega kaasa sihtasutus Saaremaa Turism eesotsas Angela Nairisega. Tänu temale ja suurepärasele lavastajale Frankale sai see ettevõtmine teoks.”

Neid, kes jalutuskäigu algul käed taignaga kokku tegid, ootab retke lõpul ees vääriline tasu lõhnava ahjusooja leiva näol.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 649 korda, sh täna 1)