Tuhanded külad ja tuhanded talud (4)

Kakskümmend viis tuhat eestimaalast töötab välismaal, kinnitas üleeile statistikaamet mullusele rahva- ja eluruumide loendusele viidates. Kakskümmend viis tuhat! Kas pole hämmastav, milliseid uperpalle võib teha aeg. Kes võinuks seda arvata 25, isegi 20 aastat tagasi, mil liikumisvõimalustega oli, nagu oli. Soome turistiviisa väljaajamine nõudis küllakutset ja alandavat sabas seismist.

Toona pühkisime ühest silmast liigutuspisara, tundes kaasa rahvuskaaslastest pagulastele, paadipõgenikele, nende järeltulijaile, ja teisest silmast idamigrante sajatades vihapisara. Võtsime lugeda Karl Ristikivi, kes luulekogus “Inimese teekond” (1972) pihib: “Ärge vaid öelge, et nõnda on hea, / nõnda on elu… Sest teie ei tea, / ei tunne mu isamaatust.” Ja Hando Runnelit, kes kirjutas ajalauluks saanud kogus “Laulud eestiaegsetele meestele” (1988): “Rändrottidel riiki ei ole / kui ongi, siis ainult rändriik.”

Kas nüüd, kaks kümnendit hiljem, oleme ise rändrotid? Nood, kes närivad kellegi teise tööviljakusega loodud viljaaita, sel viisil end valehäbita nuumates?

Mu meelest ei ole see nii. Sest ehkki teatud tüüpi majanduspagulust eitada ei saa, pole me ometi enam isamaatud. Meie tagala on meie oma riik, ka sellesama riigi siunajatel. Kuid samas ongi see vabadus. Jah, isegi kui see kõlab vastuoluliselt – oleme läbi iseseisvusaja teinud tööd, lõiminud end läänega, saavutanud vabaduse… Selleks, et ära minna.

Kui okupatsiooniajal eksisteeris riik isamaaliste inimeste peades, siis nüüd eksisteerib ta järjest rohkem veebis, mis ju olevatki kohati reaalsem kui elu ise. Siin on nüüd koos meie tuhanded külad ja tuhanded talud, meie rahu ja tasakaal. Igale Kalevipojale, kes Skandinaavias müüri laob või bussirooli keerab. Väljakujunenud globaalne küla, millest omal ajal pooleldi ulmevormis rääkis Marshall McLuhan, muudab nüüd isegi tühjad külad elavaiks. Ja muidugi on alles ka füüsilisel kujul Eesti majad, millest kenasti kirjutas Mart Kivastik 15. detsembri Postimehes.

Tallinnas ja seda ümbritsevates valdades elavad ka virtuaalsed Saare- ja Muhumaa. Ja seetõttu on vägagi loogiline ka see pealtnäha tiba imelikuvõitu kirg, millega kohalikud ajalehed jälgivad omakandi inimeste käekäiku. Tegelikult tulebki seda teha. Omasid toetada, olgu või moraalselt.

Kui riik paneb kuskil Soomes või Brüsselis õla alla eesti lasteaiale või koolile, võib see tunduda arulage. Inimesed on teinud valiku ära minna, teenivad raja taga suurt raha ja nüüd meie, vaesed, maksku veel peale! Kuid vastupidi, just sellised toetussammud on meie lootus, sest kuniks keel ja juured, seni pole need põlved Eestile jäädavalt kadunud. “Talendid koju!”-tüüpi projektid (mis tõi kuuldavasti Eestisse tagasi 27 talenti) on kunagi hiljem tunduvalt raskemad ja kallimad.

Omavalitsuste võimalustel on muidugi piir, ehkki näiteks stipendiume suudetakse mitmel pool välja anda. Mis puutub näiteks Saaremaasse, siis mu meelest oli sümpaatne kuulda, et kohalikud ettevõtjad on leppinud kokku toodetel ühise märgi kasutamises. Pole kahtlust, et virtuaalselt kokku hoidev kogukond toetab seda reaalsete ostudega. Nagu kunagi klassivennaga leidsime – saaremaine juust-vorst-leib pole kapis ainult patriotismist, vaid see ongi lihtsalt maitsvam.
Pühade eel on virtuaalsetes külades peamine jututeema see, kes millal koju sõidab. Mul on praamipilet juba olemas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 421 korda, sh täna 1)