Jõulusoov: Meelespidamise aeg

Ma ei olnud vist juba aastaid jõulukaarte saatnud. Lihtsam on tundunud häid soove e-kirjas läkitada või hoopis helistada. Helistades on saanud ka muid jutte ajada, eriti kui kõnetraadi teises otsas olijaga pole kaua aega suhelnud.

Sel aastal tegin aga erandi ja panin oma kaugel elavatele eakatele sugulastele siiski jõulukaardid posti. Põhjus on lihtne – vanadel inimestel pole arvutit, kuidas aga muidu saata neile ühes jõulutervitustega ka perepilt, kus peal mu lapselaps, keda nad veel näinudki pole. Kaardid ja pildid teele saadetud, valdas mind seletamatult hea tunne – justkui oleks ma oma kaugetele lähedastele külla läinud.

Nende kaartide saatmine tõi meelde hea kolleegi Rita, kelle me kõigest mõne kuu eest maamulda sängitasime. Rita pidas ikka oma sõpru ja tuttavaid jõulude ajal meeles perefotodega, millele head soovid peale kirjutatud. Need pildid olid pikki aastaid, mil Rita Paldiskis elas, minu jaoks pea ainuke ühendus temaga. Ja nende saamine ja neilt aastate pikku ta laste sirgumise jälgimine oli otsekui osasaamine ta pererõõmust.

Rita oskas hoolida oma lähedastest ja sõpradest ning tema jõulukaardid tulid südamest. Ritalt oli – ja on ka praegu, tagantjärele – palju õppida. Eriti siis, kui tundub, et kõik polegi kerge. Muide, just pärast jõule ja enne aastalõppu, 29. detsembril oli Rital sünnipäev.

Soovin teie kõigi ellu inimesi, kes teid meeles peavad ja kelle jaoks olulised olete. Hoidkem ka ise oma lähedasi. Sest mitte miski pole tähtsam kui pereliikmed ja sõbrad meie kõrval.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 442 korda, sh täna 1)