Saaremaa aasta ema jõulumõtisklus

Eelmised jõulud nii lumerohkena ei meenu. Viimane jaanipäev oli ülimalt vihmane. Seekord siis lumeuputus ja parajad talvised külmakraadid. Jõulud… siis varsti jaanipäev… see möödas… juba jõulud… Huvitav, et iga järgmine eluaasta kipub selle ratta veeremisele kiirust juurde lisama. Hing ihaldab aga east hoolimata pisukest jõuluromantikat, ja kust mujalt kui lumevalgusest, sätendavast härmalõngast kuuseoksal ja kodusoojast see tuleb. Sel aastal on loodus helde olnud, vahest ehk ülearugi?

Jõuludel on ka teine, vähem romantiline, aga ikkagi tore pool. Kui oled suure pere ema ja kõik pereliikmed on sel ajal ikka koju oodatud-loodetud, siis kujunevad ettevalmistus ja korraldus parajalt keerukaks ettevõtmiseks. Askeldamist-sekeldamist küllaga!

Paarkümmend jõululist

Peale looduse talveilu on tänavu suurepäraselt sätitud muidu kitsivõitu pühadekalender – nädalalõpp ja kohe järgneb kolm püha. Jõuab, kui mitte just suurpuhastuse, siis korraliku koristuse ehk ikka teha. Jõuab üht-teist suupärast jõululauale panekuks ette valmistada, no piparkoogid, sült ja kapsad igatahes ning ehk muudki. Ja kingitusi pakkida. Oi, mis pakkida – see kingituste nimekiri tahab veel tublisti täiendamist saada, sest ei ole veel sugugi jõudnud kõigile kallitele mõelda. Nii see kripeldus hõõguma hakkab… Kas jõuab? Sel aastal arvestame kahekümne jõululisega, just nii suureks on kasvanud lähemate pereliikmete arv.

Aga kõige ägedam saab olema jõululaupäev ise. Eks või ette tulla ka ootamatusi, aga põhiliselt läheb see päev pühadelaua-õhtusöögi ettevalmistamise tähe all. Igal perel on selles osas kindlasti omad kombed. Meie pere ootab ahjukartuleid seapraega, sülti, verivorsti ja pohlamoosi.

Muist pereliikmeid sealihast ei hooli, peab mõtlema veel ahjulõhe peale, aga see on viimaste aastate lisa. Absoluutselt asendamatu on Pärnust äia-ämma kodust pärit komme pakkuda jõhvikakisselli väikeste lihapirukatega, kus on rosinadki sees. Uskumatult mõnus, muide! Et sel aastal oli Koigi rabas külluslikult ilusaid priskeid jõhvikaid, on kissellimarjad omast käest.

Jõululaupäeva on sisse programmeeritud ka üks dramaatiline komponent. Nimelt ei lepi ligi pool perekonda jõuludega ilma ehtsa kuuseta, teine pool on aga veendunud, et kõigi kuusepuukeste koht on metsas ja puu ei pea mitte maha saetud saama meie paarinädalase silmailu pärast. Argumente jagub mõlemal leeril ja vähemalt ühel korral on vaidlus pisaradki voolama pannud.

Jõulupuu taaskasutusest

Lahendus eelmistel jõuludel rahuldas siiski kõiki: nagu muustki taaskasutusest lugu pidav suur pere saime kuuse, mis värske ja ehituna tunnistas vaid ööpäeva ühes klassiruumis koolilastele tunnistuste ja jõulupakkide jagamist, siis aga koolivaheajaks kurba üksindusse jääma pidi. Noh, üksikuid okkaid tuleb aeg-ajalt veel praegugi siit-sealt nähtavale, aga oma ülesande täitis ta meie peres igati, ja veel enamgi – suvel toetas õiteilu lilleherne-puuna.

Et peres on alati lapsi olnud, siis ei ole jõuluvana ühelgi aastal meid külastada unustanud. Salmid-laulud peavad hästi selged olema, kuid järjest paremini on edenenud viimastel aastatel idee välja tulla omaloomingulise jõululuuletusega. Olen need kõik aastate kaupa talletanud, sest järjest kasvava luuletajameisterlikkuse taustal on neil kindlasti ka perelooline väärtus, mille taasavastamine võib kunagi palju elevust tekitada.

Kõige armsam hetk sellel askeldusterikkal päeval saabub minu jaoks aga alles öö hakul. Millegi pärast olen seda kõige tõelisemat jõulutunnet kogenud Saikla Nõmme kalmistule ema hauale küünalt viies, kus igavikulist rahu ja vaikust ööpimeduses ilmestavad vaid sajad ja sajad küünlaleegid ja nende sädelev peegeldus lumevaibal. Olgu teilgi jõulurahu, kallid lahkunud!

2012. aasta oli perele tegus aasta, jagus rõõme ja muresid, töörohkust ja sekka mõni pidupäev.
Minule jääb sellest aastast kauneim mälestus Saaremaa aasta emaks valimisega seoses. Olin uhke ja õnnelik, kuid jätkuvalt veendunud, et päeva nagu see, vääriks oma elus kord iga ema. Meie rahvas on juba loomult selline, et ilusaid, armastavaid ja tunnustavaid sõnu öeldakse vaid erakordsetel puhkudel. Kahjuks juhtub ka nii, et need jäävad üldse ütlemata. Märkamine, tunnustus, head sõnad peaksid olema meie teine leib, kuid paraku oleme ülekohtuselt sageli ilma just sellest elujõuallikast.

Peatselt algav aasta 2013 tuleb uute väljakutsete ja uute võimalustega. Kes teab, mis saatusel meie päevisse pakkuda on? Soovin, et inimesed märkaksid rohkem head, pingutaksid toimivate peresuhete nimel ja hooliksid üksteisest – siis saab ka raskustest kergemini võitu.

Kauneid jõulupühi hinge ja kodudesse!

Lia Hanso
kuue lapse ema, kliiniline psühholoog

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 538 korda, sh täna 1)