Murelikult mereväest (6)

Olles nüüd juba mõningase tüdimuseni lugenud kaitseväe arengukava muutmisega seonduvaid arvamusi ja poliitilist padupopulismi, tahaksin merega lähedalt seotud Eesti Vabariigi patrioodina ka oma arvamuse välja ütelda. See on mu põhiseaduslik õigus, mida antud juhul tunnetan kui kohustust.

Tehke või tina, aga kõike seda muu poliitmulina ja hämamise taustsüsteemis lugedes meenub paratamatult Priit Pärna kunagi laineid löönud karikatuur “Sitta kah!”.

Reformierakonna juhtimisel riigi nagu pitsapõhja õhukeseks rullimisel jääb varsti järele vaid korraldada viimane rahvusvaheline hange – valitsemis- ja kaitseteenuse osutamiseks. Arvan teadvat, kes selle võidab, pakkudes hinnaks 0 eurot. Pakkujal ikkagi poole sajandi pikkune töö ja kogemus ette näidata.

Merepiiril on oluline tähendus

Saaremaa on Eestis nagu Ühendkuningriik Euroopa Liidus, kus merel ja merepiiril on rahvale selge ja oluline tähendus. Üldiselt on see omane ka ülejäänud rannarahvale. Mõtteline mõtteviisi piir kulgeb minu kogemusele tuginedes kuskil Põltsamaa laiuskraadil.

Sealt lõunasse ja itta jääv rahvas ei kipu tajuma, et oleme mereriik. Seda ei saa neile otseselt pahaks panna, kuid põhikooli geograafiakursuse ära kuulanule peaks siiski selge olema, et gloobuse mastaabis on ka setokesed rannikulähedane rahvas.

Isegi Saaremaa reformierakondlased on suisa nagu teist tõugu ning mõistavad mereriikluse tähendust, kuid parteidistsipliin on reformierakondlastel tugev nagu NLKP-s ja saarlasi on koalitsioonis liiga vähe.

Olen läbinud jalaväesõduri baasõppe kursuse ning ei pea end mingiks kaitse- või julgeolekueksperdiks. Küll aga läheb mulle väga korda Eesti kui mereriigi tulevik, mille lahutamatu osa on meie võime kaitsta Eesti merd ja merepiiri. Ajalugu on korduvalt demonstreerinud, et meid rünnatakse kindlasti ka merelt ning esimese asjana blokeeritakse Tallinna laht ja Muhu väinad.

Jah, sõjalaeva hinna eest saab hunniku tanke. Merevägi on kallis, kuid iseseisvus ja vabadus pole kunagi olnud odavad. Siiski paneb imestama, kas tõesti usub mõni endisest rohelise mundri kandjast nõustaja, et meie merepiiri kaitseks piisab Seto Kuningriigi merejalaväe kontingendist? Kardan, et neil ei jätku võimekust isegi võimaliku silgusõja kordumisel lätlastega toime tulla.

Mereväe teemal on meedias ilmunud terve rida halvustavaid sõnavõtte. Ikka ja jälle korrutatakse mereväe vähesest võimekusest. Kommentaare lugedes hakkab lausa piinlik. Kunagi kogus eesti rahvas vanarauda ning lasi brittidel ehitada kaks tolle aja moodsaimat allveelaeva Kalev ja Lembit. Oli küll kallis, kuid Vabadussõda oli veel hästi meeles ja admiral Pitka aegne häälestus rahval hinges.

Nüüd oleme aga jõudnud (taand)arengu faasi, kus valitsevad moonaka mentaliteet, rehepaplus ja mõtteviis, et pärast meid tulgu või veeuputus.

Eks mereväebaas ole magus kinnisvara, mida omal ajal ihaldas (paradoksaalsel kombel) ka üks Saaremaalt pärit riigi- ja ärimees. Jutlustati baasi ohtlikkusest elurajooni kõrval, kuigi Koplis seisvad raudtee kütusevagunid on palju suurem oht. Ja ikka nii edasi, et raha pole ja peame olema pragmaatilised.

Küll kontekstiväliselt, kuid ilmeka rahakasutuse näitena olgu siinkohal toodud 85 000 eurot rahva raha, et tallinlastele edastada teade tasuta ühistranspordi tulekust uuel aastal. Lihtkodaniku jaoks pole vahet, kas see on linna- või riigikassast, sest maksumaksja taskust tuleb see ju niikuinii.

Milline on mereväe tulevik?

Suhtlen tööalaselt mereväega juba palju aastaid ja olen selle aja jooksul rääkinud neil teemadel mitmete mereväelastega. Jättes nende nimed enda teada, püüan kokkuvõtlikult kirjeldada, mida arvavad tõeliselt hea hariduse ja mereväelise väljaõppe saanud eliitväe ohvitserid mereväe tulevikust. Teen seda lihtsuse mõttes punktide kaupa.

Esiteks on vaja korralikku seiresüsteemi, et üldse teada, mis meie merealal toimub. Praeguse radarisüsteemi pilti näevad piirivalvurid, kuid mitte merevägi. Seiresüsteem on aga kogu ülejäänud tegevuse edukuse eeldus.

Teiseks on mereväel põhimõtteliselt võimekus veesata miine, kuid puudub võimekus miinitõkkeid valvata ja mõjutada. Ilma selleta aga traalib vaenlane meie miinid kiiresti välja ja saab vaba juurdepääsu mistahes sadamale või rannikulõigule.

Kolmandaks on tagumine aeg välja arendada korralik rannakaitsesüsteem, kaasates Kaitseliitu. Praegu on seis selline, et Tapal asuvad “torud” ulataksid merele tuld sülitama küll, kui oleks õige laskemoon ja mis peaasi, töötav seire- ja tulejuhtimissüsteem. See on väga oluline, sest ründevõimekust merel meil ei eksisteeri ja tõeline lahingulaev käib Eestile tõepoolest üle jõu.

Neljandaks oleks nii rahaliselt kui ka logistiliselt igati mõistlik ühendada merevägi ja merepiirivalve, mille mõlema ülesanne on meie riiki mere poolt kaitsta. Enamikus mereriikides kuulub ka hüdrograafiateenistus mereväe alla. Eesti puhul annaks veeteede ameti hüdrograafia- ja navigatsioonimärgistuse teenistuse koos laevastikuga mereväega liitmine samuti nii logistilise kui ka majandusliku efekti.

Viiendaks ehk kokkuvõttes on kogu mereväe tulevikuga seotud küsimustering lahendamata. Puudub terviklik kontseptsioon. Piltlikult öeldes ehitatakse küll laeva, kuid keegi ei tea, kas sellest tuleb kaljas või supertanker.
Kõike seda kuuldes ja lugedes loodab nende ridade autor, et meie mereväe lipulaeva siiski naelteks ei tehta, vaid vähemalt sümbolina säilitatakse, kas või tema nime pärast.

Ei saa kiusatusest üle ja pean lisama: märgiline on, et meie presidendi käsundusohvitser on rohelises vormis. Mereriikide kroonitud pead ja kroonimata peade käsundusohvitserid kannavad reeglina just mereväe kui eliitväe vormi, aga eks Ärma talu on ju ka Põltsamaast ekvaatorile lähemal…

Soovin kaunist aastavahetust, mõeldes neile, kes merel!

Mart Saarso
jahtkapten

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 909 korda, sh täna 1)