Üllar Taniberg: elus esimest korda sain puhata (3)

Üllar Taniberg elus esimest korda sain puhata

NAUDIB SAAREMAAL KÕIKE: Saaremaale naasnud Üllar Taniberg tunnistab, et kui nn tagasitulek poleks talle põneva väljakutsena tundunud, oleks ta praegu kindlasti kuskil mujal. Foto: Sander Ilvest

Kui aastalõpuintervjuu tegemiseks kokku saame, vabandab tänavu kodusaarele naasnud Üllar Taniberg (49), tuntud kui saaremaiste kohukeste tootmise juht, et ei oska veel hästi siinse teistmoodi kulgeva ajaga sammu pidada. Sellest ka hilinemine, küll ainult mõned napid minutid.

Alustame aastalõpuintervjuu traditsioonilise küsimusega: kui aastale tagasi vaadata, milline see oli?
Isegi äärmiselt huvitav. Minu jaoks on nii palju muutunud. Lõppes üks pikk periood mu elust, mis oli kestnud viimased 19 aastat. Ja algas järgmine, võib loota, et pikk periood. Ses aastas on olnud kõike, peale selle, et suvel oli halb ilm ja suve nagu väga ei olnudki.

Millal seda suve ikka nii väga on olnud.
No mõnel aastal on olnud. Sel aastal paraku polnud.

Kas see nn suvi kuluski teil Saaremaale tagasituleku peale?
Saaremaale tulekuks ei kulu kuigi palju aega. Tallinnast tulles vaid umbes täpselt kolm tundi (naerab). Aga tõsi, suvel sai mu eelmine “elutöö” läbi ja oli aega järele mõelda. Elus esimest korda puhkasin kaks kuud.

Mis puhkuse ajal ära teha õnnestus?
Puhkus oli aktiivne. Tegelesin isikliku elu korraldamisega. Esimest korda pidin sõlmima endale mobiililepingu, pidin ostma auto, millega liikuda. Augustis tulin Saaremaale kodumaja ehitama. Nagu kodus oleme naernud – alustasin Kalevipoja elu. Korralikku ehitajaelu. Käisin Saaremaal nädala sees ehitamas ja nädala lõpus sõitsin pere juurde koju. Ma pole mingi meistrimees kusjuures, mul pole kuldseid käsi, aga sobisin hästi abitööliseks ehk koristajaks (naerab).
Muidugi korraldasin ja juhtisin ehitust, sest see kogemus on mul olemas. Tegin kodumaja katuse hanke näiteks. See oli igavesti põnev!

Mandril elasite siis 19 aastat?
Kauem. Aastal 1981 oli see ilus suvehommik, mil istusin hommikul varakult Tallinna bussi peale ja sõitsin tolleaegse TPI sisseastumiseksamitele. Pärast mida ma praktiliselt jäingi sinna. Koduskäimised kujunesid lühiajalisteks.
Tänavu juulikuus tulin Saaremaale tagasi. Seekord küll mitte bussiga, aga mõnes mõttes sümboolne oli see küll.

Mis teid siis õigupoolest Saaremaale tagasi tõi? Olid need ainult need kohukesed, mille poolest teid siin teatakse?
Ei olnud kaugeltki ainult kohukesed. Esialgu asusin planeerima oma pikka puhkust ja seda alustades ma ei teadnud, kas see puhkus kestab kuu aega, kaks kuud või pool aastat. Üks oli selge küll, tahtsin ema-isa maja korda teha. Aga info hakkas levima, et olen oma töösuhte eelmises kohas lõpetanud. Et olen vaba väljakutseteks ja valikuteks ning pakkumisi hakkas ise tulema.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 475 korda, sh täna 1)