Lastest ja jõuluajast (1)

Jõulupühad ja aastavahetus on selleks korraks möödas. Paljud väikelaste emad ohkavad kergendatult, sest pole enam hirmu, et äkki jäi õhtul päkapikususs täitmata.

Palju on vaieldud selle üle, kas päkapikumaania jõudmine lasteaedadesse on hea või halb. Jääb ju lasteaedades jõulukuul söömata taldrikute viisi hommikusööke ja õhtuooteid, sest juba hommikul kodus päkapikumaiustusi söönud lapsed saavad lõunaune järel lisa veel lasteaiaski. Samas, nähes seda kirjeldamatut elevust ja sära laste silmis, saab iga täiskasvanu aru, kui rõõmsaks see lapsed muudab.

Samuti peab tõdema, et iga lapse kodus päkapikud ei käi. Seega saavad lapsed lasteaias kindlustunde, et päkapikkude maailmas on kõik korras.

Suurepärane motivaator

Ei ole vist jõuluajal lapsevanemat ega õpetajat, kes poleks kasutanud selliseid väljaütlemisi nagu “kui sa hea laps ei ole, siis päkapikk ei tule” või “aga kui päkapikk näeb ja jõuluvanale räägib…” jne. Kui keegi oleks leiutanud sõnakuulelikkuse mõõtmise masina, siis jõuluajal oleks sel küll ette näidata kõige kõrgemad näidud. Sellist fenomeni, mis ka ülejäänud aastal lapsi niimoodi motiveeriks, pole seni välja mõelda suudetud.

Meie põhjanaabritel soomlastel sellist päkapikuaja kommisöömise hullust ei ole ja maiustusi süüakse kindlatel päevadel kord nädalas, et laste hambaid säästa. Seepärast on küsimusele, kas rõõm või tervis, raske üheselt vastata.

Märksa lihtsam on aga tähele panna laste tegutsemisrõõmu ja usinust kiirel jõulutoimetuste ajal, mil paljud täiskasvanud pahuraks ja närviliseks muutuvad.

Küllap said paljud inimesed pühade eel ise veenduda, mida kõike väikesed inimesed teha suudavad, kui vaatasid raamatukogu vaateakendel toredat näitust jõuluinglitest ja päkapikkudest. Neid toredaid tegelasi valmistasid lasteaia lapsed ja algklasside õpilased üle kogu maakonna nii ise kui ka koos õpetajate või oma vanematega.

Töid sai lugematu arv ja nendesse pandi nii hing kui ka südamesoojus. Näituse ühe korraldajana sain teada ka nende armsate meisterdatud olendite sünnilugudest ja meisterdajate soovidest. Üks väike poiss soovis, et tema tehtud päkapikud saaksid uue kodu just väikelastekodus. Ühe tüdruku inglid pidid ilmtingimata lendama haigla lasteosakonda.
Oli ju teada, et näituse kõik laste valmistatud päkapikud ja inglid lähevad jõulurõõmu viima meie saare sotsiaalhoolekandeasutustesse.

Teistel lastel ju on!

Jõulusoovidest rääkides ei saa mööda minna laste kingisoovidest, mida ohtralt jõuluvanale läkitati. Teeb kurvaks, et lugedes meedias kaupmeeste ja kaubanduskettide koostatud edetabeleid kingihittidest, on esikohad hõivanud sellised tegelased nagu Angry Birds’i mänguasjad ja Monster High’ nukud.

Ega lapsevanemad oma järeltulijate unistust täites sageli mõtlegi mänguasja sisu peale, vaid ostavad nõutud lelu, sest teistel lastel ju on!

Samuti on lasteaialaste mänguasjade arsenali hakanud täiendama tegelased lausa täiskasvanute maailmast, näiteks James Bondi autod ja “Kättemaksukontori fänniraamat”. Viimati mainitud seriaali tunnusmeloodia naelutab televiisori ette ka 2–3-aastased fännid.

Meie ühiskond on muutunud ning infotehnoloogia ja ingliskeelne keelekeskkond on muutnud ka meie lapsi. Nii ongi meie laste mänguasjade hulgas nüüd Pet Shop’id, Angry Birds’id, Zoobles’id, Monster High’id, Barbie’d, McQueen’id.

Juba 1–2-aastased kasutavad meisterlikult telekapulti, veavad nutitelefonil sõrmega erinevaid rakendusi ja teevad pilti, 5-aastaste unistus on aga tahvelarvuti. Kui keegi suudab ja tahab väikelapse elus midagi muuta, siis suudab seda vaid lapsevanem. Kui ta seda tahab. Ent ülimoodne tehnika “neelab alla” ka lapsevanemad. Seega ei peaks me ütlema lapsele: “Mul on kiire!” – ausam vastus oleks: “Ma ei taha!” Ammugi on tõestatud, et mitte lapsed ei ole palju aega arvutis ja teleka taga, vaid vanemad veedavad liiga vähe aega koos lastega.

Iga lasteaiamaja seinaääred on argipäeviti toredaid, igat värvi kelke täis. Lapsed rassivad nendega suure mõnuga kogu õuesoleku aja. Pahatihti need kelgud aga talve jooksul rohkem rakendust ei saagi.

Emmed-issid, minge oma väikelastega kelgutama ja te näete, kui palju rõõmu valmistate nii neile kui endale! Suhtun suure sümpaatiaga lapsevanematesse, kes oma lastega jõuluajal igasuguseid toredaid ettevõtmisi korraldavad: piparkooke küpsetavad, kuusepuu tuppa toovad, kodu pühadeks kaunistavad, kelgutamas-suusatamas käivad.

Just sellepärast peaksimegi oma jõulupühad ja aastavahetuse veetma koos oma lastega, tehes kõiki neid, vahel tülikaid toimetusi, sest tegelikult see teebki ju kodust kodu – kuuse-, puhta pesu, saialõhnalise, ikka eesti moodi hooliva ja armastava!

Piret Kaasik
lasteaiaõpetaja ja lapsevanem

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 381 korda, sh täna 1)