Talvine mure: kuidas küll poodi pääseks?

Jõulud olid sel aastal vaiksed. Kui keegi oleks ka tahtnud külla tulla, poleks ta hangedest läbi pääsenud. Pärast tuisku saabusid aga sula ja libedus. Ettenägelikumad külamemmed on saabastele jäärauad alla pannud, meie kahjuks nii ettenägelikud ei olnud. Kel autot ei ole, jääb selliste ilmadega nälga – poodi lihtsalt ei pääse! Meid aitavad õnneks naabrid, aga liiga tihti neid ka tülitada ei passi, nii et mõnikord tuleb näguripäevi ette, kuni tee jälle jalgsi või rattaga läbitavaks muutub.

Kui elasin linnas, laiutas lähim supermarket mu koduhoovis. Hommikul avastanud, et kohvipurgis pole enam kübetki, pistsin sussid varba otsa, tõmbasin öösärgile kampsuni peale ja lippasin kümne meetri kaugusele poodi. Nagunii seal ju varahommikul peale turvameeste ja müüjate kedagi polnud, pealegi on mul täiesti ükskõik, mida arvavad minust inimesed, keda ma ei tunne.

Muhus poeskäik muidugi nii lihtne pole. Vähemalt vanematele inimestele on see endiselt suur sündmus. Poeskäiguks pannakse paremad riided selga ja “tehakse nägu pähe”. Kus mujal iseend ja oma kätega valmistatud imeilusat uut baretti või käpikuid ikka näidata? Pood on – nüüd, tõsi, vähem – maal ikka poolestsaadik seltsimaja ja kohaliku Kroonika rollis.

Kui mu ema poeskäigult naaseb, pajatab ta esimese asjana mitte ostudest, vaid sellest, keda ta poes kohtas ja mida uudist kuulis. Ei jookse minagi poodi enam öösärgis, vaid otsin linnariided, kammi ja ripsmetuši välja. Mine tea, mis jutte muidu levitama hakatakse.

Üha sagedamini leian end aga netikaubandusega tutvust tegemas. Ostan sealt riideid, raamatuid, käsitöötarbeid. Kuller toob kauba koduukse ette poole väiksema summa eest, kui mul kuluks bussiga Kuressaarde ja tagasi sõiduks. Kahjuks ei saa siinkandis internetist kõige vajalikumat – toitu. Tõsi, olen leidnud paar netipoodi, mis müüvad veini ja õlut. Need on üsna kallid. Olen avastanud ka gurmeehuvilistele mõeldud poode, mis pakuvad sushi ja muu eksootilise valmistamiseks maitseainesegusid, kuivaineid ja kõikvõimalikke tarvikuid. Aga ma ei armasta sushit ja oleksin väga tänulik võimaluse eest tellida veebi kaudu elementaarset eluks vajalikku – piima, leiba, liha, juustu, tualettpaberit.

Meenub õnnis aeg, kui meil käis veel autolavka, lausa kaks korda nädalas. Kui lavka kadus, jäid veel mõneks ajaks alles väikesed külapoed. Suures europaanikas likvideeriti needki, sest kaupmehed ei suutnud enam sammu pidada uute nõudmiste ja eeskirjadega. Küll tahaks, et need poed alles oleksid! Et ei peaks tühjaks saanud piimapaki või ühe leivapätsi pärast viie kilomeetri kaugusele Liivale matkama.

Alternatiiviks matkamisele oleks soetada auto. Aga mul pole juhilubagi. Enne maalekolimist ei tundnud ma auto järele mingit vajadust. Tallinnas pääseb pea kõikjale mugavamalt ja kiiremini ühistranspordiga või jalutades. Auto on ummikutes istumiseks ja parkimiskohtadega jauramiseks. Milleks on vaja kaubanduskeskusse minnes esmalt kulutada veerand tundi, et kõik parkla korrused läbi sõita ja närvi minnes veenduda, et ühtki vaba platsi pole? Või enne teatriõhtut keerutada pool tundi ümberkaudsetel tänavatel, et leida koht, kuhu auto panna – ja lõpuks paigutada end hambaid kiristades kõige kallimasse parklasse, kust on teatrini pealegi kolm korda pikem tee kui trammipeatusest? Leidsin, et mulle pole seda jama vaja, ning nii jäigi auto muretsemata ja load tegemata.

Üks alternatiiv on mulle veel pähe tulnud – ostaks endale eesli ja väikese vankri.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 92 korda, sh täna 1)