Kõne Iffile

Täna räägime Iffiga läinud aastast, alanud aastaga seotud plaanidest ning uusaastalubadustest.

Minul läks aasta 2012 väga hästi. Ptüi-ptüi-ptüi, sülitan kolm korda üle õla. Tervis on vastu pidanud, tööd on olnud.
Läinud aasta teeb eriliseks see, et mul oli õnn osaleda kahel turneel. Kukerpillide juubelituur oli minu jaoks täiesti müstiline. Mul ei ole elus nii head turneed olnud, kus kõik oleks niimoodi klappinud. Tagantjärele teen sügava kummarduse sellele seltskonnale nii lava peal kui ka lava taga.

Teine oli väga üllatav kooslus – Ott Lepland, ansambel Noorkuu ja mina. Tegime viis vaimustavat jõulukontserti.
Ka muud asjad idanesid, sain oma kodus Muhus remondiga kenasti ühele poole.

Alanud aastaks mul suuri plaane pole. Kui asjad sujuvad, sõidan jaanuari lõpus kümnekonnaks päevaks koos Tiina Pargiga Malaisiasse reisisaadet tegema.

Kui selline hea pakkumine tehakse, tuleb ikka vastu võtta. Tegelikult on see reisisaate tegemine ikka pigem töö, mitte puhkus. Muidugi näeb selle saate tegemise käigus palju, aga samas, kui reis on läbi, mõtled: järgmine kord tulen siia, naudin ja ahmin seda kultuuri sisse!

Teine plaan on see, mida olen juba kaagutanud tükk aega, kuigi muna pole veel valmis – hakata oma plaati tegema. Materjal on valmis, saaks juba kaela pealt ära. Oleme teinud koos Tõnis Kõrvitsaga kaks plaati – tema on arranžeerinud ja orkestreerinud – ning arranžeerib ka selle plaadi. Kasutame vana kaardiväge – Ain Varts, Raul Vaigla, Margus Kappel, Toomas Rull.

Minu juhitav telesaade “Loodusetark”, noorteviktoriin, saab oma loomuliku ja loodetavasti ilusa lahenduse – meil on sel laupäeval viimane salvestus. Siis selgub, kes võitjameeskonnana Türki sõidab.

Oma raadiotöö kohta ma ei saakski öelda “töö” – see on auasi. Seitsmeteistkümnes aasta läheb Mnemoturniiri meeskonnas ja üheksas või kümnes hooaeg ka miniturniiri. Ma väga naudin seda. See üks päev kuus, mil koguneme ja oma saateid salvestame, meenutab mulle vana inglise klubi, kus härrasmehed kokku saavad.

Väljaspool tööaega on väga lahe elada pensionäri elu – ei pea mitte millegi peale mõtlema. Ärkad, millal tahad, teed, mida tahad. Vahel mõtled: oi-oi, kas ma ei pea kusagile minema, midagi tähtajaliselt tegema. Siis selgub: ei peagi. Olen nende partei poolt, kes ütleb, et kui puhata, siis peabki puhkama, mitte aktiivselt puhkama.

Vaatamata inimeste uusaastalubadustele kipub ikka minema nii nagu paraku läheb. Mina ei andnud küll uue aasta lubadust, aga olen juba poolest möödunud aastast üritanud tööd natuke vähendada. Rabelemine väsitab, teiseks on jube tüütu. Kõike maailma raha ei saa niikuinii kätte. Tahaks olla rohkem oma naisukese juures ja käia näiteks teatris. Suurem osa mu nädalalõppudest, tähtpäevadest, vana-aastaõhtutest on olnud ju töö. Siis ühel hetkel taipad, et pidupidamist pere keskel nautida ei ole saanudki.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 211 korda, sh täna 1)