Saarlased kui Venemaa mesilased (5)

Aastate kaupa on küsitud, mil moel tagada võimalikult soodne ühendusepidamine üle Suure väina. Kaalumisel on olnud, kas ehitada sild või veealune tunnel. Vaevu on arutelu ühe projekti üle hakanud vaibuma, kui üsna pea esitatakse uus variant. Ning taas algavad rünnakud uue kavatsuse materdamiseks.

Ettekäändeks tuuakse mure lindude pärast, kes silla tõttu võivad oma lennukursist kõrvale kalduda ja hukkuda. Tunneli puhul aga saaks rikutud kalade elukeskkond, mis tähendaks nende hukkumist. Seega on toodud hulgaviisi põhjendusi võimaliku ülepääsu nurjamiseks.

Rohelistel ei ainsatki alternatiivi

Ühed agaramad vastuolijad on need, kes nimetavad end rohelise eluviisi pooldajateks, kel on oma erakond ning kes vahepeal olid riigikoguski esindatud. Neil on kombeks korrata kui mantrat, et loodust tuleb hoida, sellesse säästlikult suhtuda, ning et on vaja leida sillale-tunnelile alternatiiv.

Kuldaväärt sõnad, millega saab vaid päri olla. Niigi ilmselge, et igale tõsimeelsele eesti inimesele olgu loodushoid omane ja südamelähedane, olgu inimene ise mis tahes “värvi”. Väärib mainimist, et rohelised rõhutavad sõna “alternatiiv”, kuid ei meenu, et nad oleksid ise kas või kordki omapoolset head lahendust välja pakkunud.

Roheliste ja teiste tühitargutamine loodushoiust tuletab mulle meelde lugu mehest, kes igal võimalikul juhul tavatses rõhutada, õigemini kelkida, kui suur loodusearmastaja ta ikka on. Et las linnud-loomad elavad oma elupäevade lõpuni.
Nõnda ta heietas oma väidetavast loodusearmastusest, kuni jahimehed lõpetasid oma retkel ühe põdrapulli elunatukese.
Kui jahisaaki hakati tükeldama-jagama, oli too loodusearmastaja esimesena varmalt jaol, käsi õieli, himustamas parimat lihatükki. Suur loodusearmastus ja sellega kaasnev halemeelsus olid tal seks korraks meelest läinud. Ei hakanudki haletsuspisaraid valama ega targutama.

Sadakond aastat tagasi ehitati Väikese väina tamm. Kui tollal oleks hakatud targutama konnadest, viidikatest, põrnikatest, kes paikkonda asustasid, oleks tamm jäänudki ehitamata.

Tulles tagasi tänapäeva ja Suure väina võimaliku ülepääsu juurde, meenub üks mu Venemaa eestlasest töökaaslane, sõnaosav ja jänt mees.

Kes sees, kes väljas

Läinud sajandi seitsmekümnendail aastail, kord puhkepausi ajal, kaldus jutt mesilastele. Kui asjaarmastajatest mesinike jutt lõppes, lausus jänt mees nagu muuseas: “Äh, need mõned mesilased! Ei pane teisi õieti tähelegi. Aga vot Venemaal on alles mesilased. Pirakad kui varblased.”

Kombe pärast küsiti: “Kui suured on tarud, kuhu need suured mesilased ära mahuvad?”

“Tarud on sama suured kui Eestimaal.”

“Aga kui suur on lennuava, et need suured mesilased tarusse pääseksid?”

“Ega nad pääsegi. Kes on tarus, see välja ei pääse, kes väljas, see omakorda ei pääse sisse. Mingisugust edasi-tagasi sagimist ei tohi olla ega olegi.”

Samasugust probleemi lahendust võiks kasutada Saaremaa puhul. Kes elavad saarel, olgu eluga rahul. Ja need, kes elavad suurel maal, ärgu trügigu Saaremaale. Siis jääksid ära asjatud vaidlused, kas üle Suure väina ehitada sild või rajada veealune tunnel.

Teisalt, kas sellel rabelemisel on üldse mõtet, kui maailmalõpp tuleb niikuinii. Seekord jäi see olemata, aga järgmine-ülejärgmine kord on kindlasti kõigel ots peal.

Muide, saarlased ja teised võiksid pisut muret tunda Väikese väina tammi pärast. Kui Brüsselis peaks tuldama mõttele, et tamm häirib konnade, molluskite ning teiste pisiolendite olemasolu, antaksegi käsk-korraldus tamm kärts-parts ära lõhkuda. Seda muidugi roheliste heakskiidul.

Võidakse ju vastu väita, et niisugust asja ei saa juhtuda. Saab, ja kuidas veel! Mälu värskendamiseks tasuks meenutada Lihulas toimunud sündmusi, kui kärina-mürinaga võeti surnuaias maha langenute mälestussammas, mis seal äsja õnnistatud oli.

Üldiselt on eestlased leplikud inimesed ning elu Eestimaal tore ja vaheldusrikas. Käib üks lõputu meikardamine raha, võimu, kinnisvaraga, millega iganes.

Saarlastel on tulnud taluda ja kindla peale tuleb veelgi leppida kauaste elektrikatkestustega. Sestap tuleb päevade viisi olla pimedas kui mesilased tarus. Mine tea, millal maailmalõppu jälle oodata on.

Ennemal, täielisel nõukogude ajal instrueeriti rahvast, kuidas aatomirünnaku ajal käituda. Kästi võtta ümber valge lina ja aeglaselt surnuaia poole kõndida. Aeglaselt sellepärast, et mitte tekitada paanikat. Nõndaviisi võiks käituda ka tänapäeval.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 579 korda, sh täna 1)