Silla korvamatu mõju (19)

Silla korvamatu mõjuMöödunud aasta lõpul ilmus Johnny Kahlertilt, Aivar Leitolt, Bjarke Laubekilt, Leho Luigujõelt, Andres Kuresoolt, Kim Aaenilt ja Aarne Luudilt linnuajakirjas Ornis Fennica teadusartikkel “Factors affecting the flight altitude of migrating waterbirds in Western Estonia” (tlk “Faktorid, mis mõjutavad rändveelindude lennukõrgust Lääne-Eestis” – toim).

Arvestades teema aktuaalsust on kahtlemata oluline, et need andmed on rahvusvahelise leviga erialakirjanduses avaldatud ja kättesaadavaks tehtud. Samas on linnustikku puutuvad keskkonnamõjude uuringu tulemused olnud ekspertidele teada juba varem ning seisukohad vastavalt püsiühenduse projekti menetlemise graafikule välja kujundatud.

Sügisrände lennukõrgus madalam

Saaremaa püsiühenduse mõjude hindamise seisukohalt on oluline nii lindude rändeteede, lennuaktiivsuse-, -aja ja -kõrguse, liigilise ja arvulise olemuse koondpilt ning laiemalt nii nende liikide populatsioonidega kui neid ohustavas inimtegevuses toimuv. Samas on rändekõrgus ja selle sõltuvus ilmastikust kindlasti üheks olulisemaks teemaks.

Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi töögrupi läbiviidavas ning Eesti Energia tellitavas Kihnu meretuuleparkide radar-uuringus leiab kinnitust tõsiasi, et mida tugevam vastutuul, seda madalam on üldiselt rändekõrgus.

Seega eriti sügisrändel, kui valdavad lõuna- ja edelakaarte tuuled ning rändesuunad on just neile vastu, võib rändekõrgus olla eriti oluliseks riskifaktoriks.

Suure väina uuringul ei olnud aga tellija paraku nõus sügisrände samal tasemel radar-uuringuteks. Seega võib oletada, et sellel perioodil on keskmine lennukõrgus veel madalam kui kevadel valdavate taganttuultega ning riskimäär võib olla isegi arvatust suurem.

Kihnus kasutatav moodsaim seiretehnika võimaldab rändekõrguse ja lennuteekondade vertikaalprofiile koguda ja salvestada väga suurtes hulkades automaatselt ning seostada see radarsüsteemi ilmajaama andmetega. Tulevikus on võimalik analüüsida, kuivõrd erinevad kevad- ja sügisrände lennukõrgused.

Euroopas püstitatakse arktiliste veelindude rändeteedele üha enam uusi takistusi alates sildadest ja puurplatvormidest üha arvukamate tuuleparkideni. Seetõttu on järjest olulisem tundma õppida lindude rändeökoloogiat ja reageerimist ohtudele nii paikkondlikult kui kogu rändeteel, samuti osata hinnata nende erinevate superstruktuuride võimalikku koosmõju lindude käekäigule. Seda eriti olukorras, kus ka Suurest väinast läbi rändavate Läänemere arktiliste veelindude arvukus on viimase paarikümne aasta jooksul katastroofiliselt langenud.

Ajakirjas Ornis Fennica ilmunud üksikartiklist on olulisem kogu linnustiku mõjude uurimise töö tervikuna koos ka Leito kirjas mainitud alateemadega, mis kinnitas ja täiendas varasemaid teadmisi Suure väina unikaalsest rollist lindude rände koondumispaigana.

KMH aruandes avaldatud uuringu vaatlused kinnitasid veelkord, et väga väikesele territooriumile kogunevad seda optimaalset rändeteed läbides fenomenaalsed linnuhulgad. Tekib n-ö pudelikaelaefekt.

Linnukaitses peetakse rahvusvaheliselt oluliseks iga ala, mida kasutab vähemalt 1% selle liigi rändetee isenditest. Nagu Leito ja kolleegide vaatlused 2009. aastal kinnitasid, lendab Suure väina kaudu koguni 53% valgepõsk-lagle, 12% soorkure, 9% merivardi ja 8% mustvaera Põhja-Euroopa ja Siberi koguasurkonnast! Rändurite koguarv oli aga kolmenädalase kevadise vaatlusperioodi vältel kolmveerand miljonit.

12 linnuliigi koondumispaik

Leito töörühma uuringus selgitati välja, et kokku oli Suur väin rahvusvaheliselt oluline, lausa 12 linnuliigi koondumispaik, lisaks rändepeatustel toitujad. Sellisel tasemel lindude koondumispaiku on Euroopas ja kogu maailmas vähe, eriti veelindudel.

Teekonnal laiadelt Siberi ja Põhjala tundraavarustelt talvitusaladele ja tagasi kulgeb optimaalne rändetee just üle Soome lahe, meie lääneranniku ning läbi Suure väina.

Lisaks sellele kaardistati rändel valdavaid lennukoridore ning veelindude maismaa-kartust arvestades oligi selge koondumine piki väina. Kui arvesse võtta ka rände kulgemist valdavalt madalas ohu- või häiringutsoonis, võibki hoomata nende eri mõjurite kokkulangevusega seotud suurt võimalikku mõju.

Olukorda muudavad halvemaks ka väina mõlemal kaldal juba olemasolevad ning püstitatavad tuulepargid, mis koosmõjus kõrge sillaga toimiksid Siberi veelindudele raudse eesriidena teel läände. Kui 53% meie rahvast koguneks kas laulupeole või Balti ketti, siis ei tuleks keegi selle peale, et seal samal ajal demineerijate õppusi või kiirendusvõistlusi pidada.

Silla konstruktsiooni madalamaks tegemine ei aita olukorda eriti leevendada, sest just halva ilmaga hoiduvad rändurid väga vee lähedale. Samuti on madalam sild veelgi halvem variant hüljestele. Samuti ei võta see ära silla enese ja sellel 90 km/h liiklevate sõidukite häirivat mõju. Siberi avarustega harjunud veelinnud ei pruugi kiirtee ristmike ületamisega hakkama saada ja looduskaitseliselt pole vahet, kas nad hukkuvad vastu silda põrgates või pimedas neid ehmatavate tulevihkude ja müra eest kõrvale põrgates ja tuulikutesse sattudes.

Olles jälginud Saaremaa püsiühenduse temaatikat ja osalenud sellega seotud arengutes, olen sama meelt enamiku kolleegide ja ekspertidega, et igasugune silla rajamine üle Suure väina oleks ökoloogiline, majanduslik ja sotsiaalpoliitiline katastroof. Silla keskkonnamõjud lindudele ja hüljestele oleksid korvamatud ja väga ohtlikud, kuna mõlemad ohustatud rühmad on inimtegevuse ja sealhulgas eriti kliimamuutuste ning Läänemere seisundi halvenemise tõttu juba praegu väga haavatavad.

Kogu sillaehitamise põhjendatus ning sotsiaal-majanduslik analüüs on kahjuks tudengi harjutustöö tasemel ning argumentatsioon on tellija poliitilisi soovunelmaid õigustav, mitte erapooletu ja kõrgetasemeline aus analüüs. Eesti ühte kõige kallimat investeeringut tahetakse õigustada olemasoleva ja suhteliselt hästi toimuva transpordikanali asendamise möödapääsmatusega hirmkalli, sihilikult odavamaks ja lihtsamaks hinnatud betoon- ja terasmonstrumi rajamisega.

Hellitatakse lootust see rajatis peamiselt eurorahade toel valmis ehitada, samas pole see objekt osaks üleeuroopalisest transpordiühenduste võrgustikust, mis annaks talle näiteks Rail Balticaga võrreldava tähenduse. Ära ei tohiks unustada ka Euroopa Liidu ranget põhimõtet, et eurotoetuste abil valmivad projektid ei tohi seada ohtu Euroopa Liidu looduskaitse eesmärke. Seetõttu võib EL Keskkonnadirektoraat suure tõenäosusega vetostada nii tõsisel määral rahvusvaheliselt väga olulist Natura ala kahjustava projekti rahastamise EL vahenditest. Seega jääks see hüperkulukas objekt väga suure tõenäosusega puhtalt meie maksukandjate õlule.

Mati Kose
Tartu Ülikooli Pärnu kolledži teadur

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 705 korda, sh täna 1)