Suur maa, suured asjad: Sadam kui vabaduse värav (1)

Pisikest paadisadamat ümbritsev okastraataed kasvas järjest kõrgemaks, iga kiht kui järjekordne aastarõngas, tähistades ülaltpoolt tulnud korraldusi. Niisamuti lisandus nõudeid lisada sadamasse üha uusi lukke. Kuni selleni välja, et väljasõidule tõmmati ette rammus kett, mis merele minnes põhja lasti ja tagasi tulles taas raginal üles keriti. Punase kirjaga silt käskis võõrastel isikutel sadamast eemale hoida. Poisikesi kivide vahelt ahvenaid püüdmast see muidugi ei seganud.

Just niisugusena meenub Muhumaa põhjarannikul asuv Kallaste sadam mulle ajast, mil kokakoolat polnud meie klassist keegi maitsnud ja Brežnev Kremlis näis olevat sama igikestev nagu rändrahn kodurannas. Satiirikust kolleeg Mart Juur ütleks nüüd, et eks ta ju elagi igavesti meie südames…

Nali naljaks, aga fakt on see, et punavõim üritas meile merd näidata nii vähe kui võimalik. Meri sümboliseerib vabadust. Ja sadamad, eks ole need ju vabaduse väravad.

Lõplikult pole merevaate osas vaimne okupatsioon praeguseni lõppenud. Võrrelge Tallinna mõne teise Läänemere-äärse linnaga. Isegi südalinnas ei taju sa mere lähedust, otse mere poole suunduvatest tänavatest või promeneerimisest Kopli poolsaare tippu võib vaid unistada. Selmet mõelda, kuidas meie ilus pealinn merele avada, on aga võim viimastel aastatel peaasjalikult suuri sõnu teinud, kattes remonti vajavaid seinu sageli kassikuldse propagandaga.

Kuid üks aken kõige kiuste mullu siiski avanes. Postimehe toimetus kuulutas nädalapäevad tagasi 2012. aasta inimeseks Eesti meremuuseumi direktori Urmas Dreseni, kelle eestvedamisel sai uue ärkamise Lennusadam. See pole lihtsalt järjekordne muuseum. See on vabaduse värav metafoori ehedaimas tähenduses.

Läbi Kalamaja kitsaste tänavate vesilennukite angaaride poole teed otsides meenub 2000. aasta juuni, mil president Lennart Meri sadamasse ja mereni välja ei jõudnudki. Eesti oli küll vaba, aga nagu selgus, ikka veel vaid osaliselt. Neid umbmeelseid ja -keelseid ebaseaduslikke tõkkeid, mis presidenti toona takistasid, nüüd enam ei ole.

Isegi angaaridesse sisenemata koged Lennusadamas midagi erilist. Kõrvutaksin seda vahest elamusega, mille sain kunagi Põhjamere kaldal, vaadeldes loojuvas päikeses Scheveningeni sadamasse sõitvaid kalalaevu. Ühtäkki lööb näkku priske tuuleiil ja tajud harvaesinevat võimsat avarusetunnet, mille taolist võib tunda inimene, kes on pidanud pikki päevi veetma kitsas suletud kambris.

Korrastatud Lennusadamast on viimastel aastatel ehitatud vanade puulaevade ja uuendatud väikesadamate kõrval kujunemas kogu Eesti merekultuuri keskseid märke. Mullu loodi taas ka riigikogu merenduse töörühm, mis on kogu valdkonna ka majanduslikus mõttes teravama luubi alla võtnud. See annab lootust, et saame mereriigina taas jalad alla. Tahaksin selles kontekstis korrata ka üht kunagist Postimehes avaldatud ideed: miks mitte luua Saaremaa noortele võimalus teha gümnaasiumi kõrvalt soovi korral väikelaevajuhi paberid?

Mis puutub aga Kallaste sadamasse Muhumaal, siis sellest ei alustanud ma käesolevat lugu ilmaaegu. On kuulda, et sessinatses sadamas läheb peagi ehituseks ning veel üht ilmaväravat ootab ees uuestisünd.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 269 korda, sh täna 1)