Heade rollidega nauditav lavatükk (3)

Inimlike teemade puhul pole vahet, kas neid tuuakse lavale Inglismaal, Mandri-Eestis või Saaremaal. Tähtis on tabada hetke ja aega ning lavastajal teha tekstis kärpeid, et lugu kaasaega sobiks.

Aadlisuguvõsast pärit Šoti draamakirjanik William Douglas Home on kirjutanud üle neljakümne näidendi, neist “Vana õngitseja” (originaalpealkirjaga “The Kingfisher”, eesti keeles “Jäälind”) 1977. aastal.

Ugala ja Kuressaare linnateatri koostöös “Vana õngitseja” lavastanud Peeter Tammearu on väga hea näitleja ja lavastaja. On kuidagi juhtunud nii, et viimasel ajal on tema töödeks komöödiad – “Armastus tööpostil” Rakvere teatris ja nüüd siis “Vana õngitseja”.

Etenduse plussid

“Vana õngitseja” suurim pluss on see, et osalisi mängivad näitlejad, kes on pea samas eas, nagu autor on ette kujutanud. Arvo Raimo, Peeter Jürgens ja Luule Komissarov on suurepärane valik!

Teine pluss on hea lavakujundus. Jaak Vaus on loonud ruumi, kus asjalike vahenditega antakse edasi 50 aasta möödumist ja toona aset leidnud sündmusi. Vanad puud, millel vaid mõnes kohas on veel alles noored lehed, ja iseäranis huvitavad on tulbid(!), mis sümboliseerivad nagu uue armastuse lootust. Ei tea, kas sellepärast valiti teener Hawkinsi selga šoti seelik, et autor on šotlane, kuid valik on emotsionaalselt vahva ning sümboolset täpne ja visuaalselt lõbus.

Näidendi originaalis on palju vihjeid geisuhtlusele, kuid lavastaja Peeter Tammearu on teinud päris palju kärpeid ja jätnud välja pikad monoloogid. Seda ilmselt mitte geiteema pärast, vaid ka näidendi kui terviku ja loo “kulgemise” huvides. Teemamõtisklusi on näidendi originaalis veelgi – ka need on Tammearu välja jätnud. Ja õigesti tegi, sest lavastus iseenesest kulgeb heas rütmis ja on loogiliselt jälgitav.

Peeter Jürgens teener Hawkinsina teeb suurepärase rolli. See on lavastuse parim rollikäsitlus. Piiripeal ja noateral tatsav teener, kes on oma peremehe juurde jäänud sellepärast, et armastab oma peremeest. Osalt nagu koer, kes peremehe käske täidab, osalt kahjutundest, sest söör Cecil on nii üksi, vaatamata oma armuseiklustele.

Peeter Jürgensi miimika, kõnnak, hääl näitavad, kui hea võib olla üks vanemas eas näitleja.

Söör Cecil Warburtonit mängiv Arvo Raimo on ka hea, kuid ta võiks lisada veel rohkem mängulisust ja kerglust oma tegelasse. Vahepeal ta nagu püüakski seda, kuid siis tõmbub tagasi. Ilmselt sellepärast, et oli esietendus ja ka vist sellepärast, et meisterliku näitlejana kardab ta rolli muutumist farsiks. Rohkem julgust!

Sündmuste vallandaja

Leedi Evelyn Townsend on näidendi sõlmitus, liikumapanev jõud, sündmuste vallandaja. Ta saabub külla ehk sellesse majja vahetult pärast oma abikaasa matuseid. Luule Komissarov mängib hästi välja oma uudishimu ja varjatud igatsuse armastuse järele. See on täpselt nii, nagu aristokraatlik inglise daam seda teeb!

Näidendis on stseene, kus Luule Komissarov võiks laval rohkem möllata, kuid ilmselt on lavastaja kartnud hea komöödia minekut liigseks naerutamiseks ja on andnud näitlejannale juhised, kuidas piirist mitte üle minna.

Komissarov avaldub teises võtmes – ta on tasakaalukas, küps naine, kes kehastab eakat inglise prouat, kellel on jäänud hinge küsimused 50 aasta tagusest sündmusest ja nüüdne kartus üksinduse ees. Ka pole ta armastanud oma meest, vaid abiellunud temaga vaid omapärase juhuse läbi. Nüüd otsib ta armastust. Kuidas – seda tuleb teatrisse vaatama minna.

Kogu etenduse võlu ongi näitlejate tasakaalukus ja hästi mängitud rollid, mis ei lase “Vana õngitsejat” muutuda labaseks.

Kes on vana õngitseja, selle saab selgeks igaüks ise. Ütlen vaid, et kalaõngega selles näidendis tegemist pole.

William Douglas Home “Vana õngitseja” esietendus Kuressaare linnateatris 19. jaanuaril.

Päiv Rist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 653 korda, sh täna 1)