Prantsusmaal Eesti patrioodiks õppimas (2)

Prantsusmaal Eesti patrioodiks õppimas

KÕRGUSI VALLUTAMAS: Prantsusmaal õppiv Thorwald-Eirik Kaljo on parajasti Pic de Bugarret mäel, 3031 meetri kõrgusel. Foto: erakogu

“Kõik, kes Eestist lahkuvad, võiksid saada suuremateks Eesti patriootideks, et nad näeksid kõrvalt, mida tähendab kodumaa,” soovitab Thorwald-Eirik Kaljo, kes läks möödunud aastal kohe pärast Saaremaa ühisgümnaasiumi lõpetamist Prantsusmaale – esialgu vabatahtlikuks ning sügisest alustas ta prantsuse keele õpinguid Toulouse`i keeleinstituudis.

Mis sind Prantsusmaal ees ootas?
Prantsusmaale saabudes ootas mind ees väike teadmatus, hoolimata sellest, et olin planeerinud juba ligi aasta aega, mida ma sinna jõudes tegema hakkan. Esialgne plaan oli minna terveks aastaks ühte Kuressaare suurusesse linna vabatahtlikuks, kuid see variant langes ära, sest sinna vajati mind lühemaks ajaks, kui minu plaan ette nägi.

Miks su valik just Prantsusmaale langes?
Mu ema on mind alati kaasa võtnud, kui ta on Prantsusmaad külastanud ning nendest kordadest tekkiski mul vaimustus selle riigi vastu.
Inimesed, keel, kultuur, loodus – kõik see on mulle meelepärane.

Kuidas möödus esimene nädal Prantsusmaal? Võõras koht, võõrad inimesed, keelepraktika veel minimaalne?
Esimesel nädalal õppisin intensiivselt prantsuse keelt ning nautisin loodust. Inimestega palju ei kohtunud, välja arvatud töö juures. Kõik oli väga uus ja huvitav ning ilus.

Mida sa Prantsusmaal algul, enne õppima asumist, tegid?
Ühingu Prantsuse Sõbrad Saaremaal Prantsusmaa poolse partnerorganisatsiooni presidendil on sidemeid Püreneedes ning tema küsis ühelt linnapealt, kas mulle oleks võimalik pakkuda praktikat. Minu õnneks oli ning juba teisel päeval asusin tööle.

Mu prantsuse keele tase oli selleks hetkeks veel minimaalne – kolm aastat gümnaasiumis, lisaks reisidel saadud praktika, kuid siiski suutsin juba natuke rääkida lihtlausetega ja ennast arusaadavaks teha.

Kui praegu tagasi vaadata, oli mu tollane tase aga päris nigel. Esimesed kaks nädalat ärkasin hommikul kell pool viis, kella viiest läksin juba alla sööklasse, kus me hakkasime toidupakikesi kokku panema, neid tegime umbes sada tükki. Seejärel jagasime neid koolidesse ning lasteaedadesse.

Sealsetes kohtades kokka ei ole ning kogu toit tulebki nende toidupakikestega ühest köögist ning meie transportisime neid. Lisaks sellele viisime toidupakke veel vanuritele ja puuetega inimestele, kes olid selle võimaluse endale tellinud. Kui Eestis sot-siaalsüsteem paraneks, võiks minu arvates siin asi samuti toimida.

Raha ma selle töö eest ei saanud, kuid selle eest sain praktika, mis on Prantsusmaal väga tähtis, kuna siin üldiselt enne tööle ei võeta, kui puudub eelnev töökogemus.

Anni Viskus

Edasi loe tänasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 693 korda, sh täna 1)