Kas maaraamatukogud surevad välja? (5)

Olen tavaline maainimene, kellele meeldib vahelduseks kirjutada mõni väike lihtne romaanike. Kuna olen pisut ka ise kultuuriga seotud, püüan välja öelda oma seisukoha minister Rein Langi pakutud uue idee kohta.

Kuna oleme siiski üks innovaatilisemaid riike, eks siis seepärast pakubki Lang välja selliseid pisut ennatlikke plaane toetada üksnes e-raamatute väljaandmist. Muidugi, see on lihtne ja vast isegi vähemkulukas, kuid kas ka rahvale meelepärasem, sellesse kultuuriministeeriumis suurt ei süüvitagi.

Rikaste privileeg?

Usun ikkagi, et igale kirjanikule on meelepärasem näha raamatulettidel enda pabervälja-andes raamatuid. Tundub, nagu ei oldaks ministeeriumis üldsegi kursis lihtinimeste elu-oluga. Lugerid ja I-podid on üpriski kallid ja seega meie üha vaesemas ühiskonnas pole neid kõigil võimalik soetadagi. Nii et kas taas üks rikastele mõeldud privileeg? Aga eks ükskord ju seesama minister juba mainiski, nagu polekski lihtrahvale raamatuid vaja, nagunii loeb valesid teoseid. Tegi raamatukogudele isegi oma kohustuslikud ostunimekirjad ja küllap keelaks ta heal meelel üldsegi ilukirjanduslikud teosed ära. E-raamatute näol oleks see vist päris teostatav asi, kuid kui raamatukogus pole selliseid raamatuid, mida rahvale meeldib lugeda, ja inimesed on nii erineva maitsega, väheneks ka raamatukogude külastavus.

Lõpptulemuseks on see, et kui pole külastatavust, pole ju ka raamatukogusid vaja. Küllap annaks see kultuuriministeeriumile põhjuse hakata maaraamatukogusid sulgema. Milline raha kokkuhoid! Ja see pole neile vast üldsegi oluline, et koos sellega jääksid maal elavad inimesed veelgi suuremasse isoleeritusse.

Paljud eakad inimesed oskavad küll käsitseda arvutit, kuid kas nad ikka tahavad sealt ninapidi raamatuid lugema hakata? E-raamat on mõeldud pigem nooremale põlvkonnale. Ent kas noored ei veeda juba niigi liialt palju aega arvutite taga? Pannes viimaks kõiki sundseisu, ongi lõpptulemuseks see, et näeme oma õuedel üha vähem lapsi ringi jooksmas, kuna nüüd ei tule neil isegi mitte kohustuslike raamatute pärast välja minna. Praegu käib raamatukogudes siiski päris palju lapsi, kes surfavad seal küll ka netis, kuid suurem osa sirvib siiski raamatuid.

Pole vaja lammutada

Vaatamata sellele, et ka mul endal on kodus arvuti, meeldib mulle hoida käes raamatut. Nii eelistangi tihti käia raamatukogust endale lugemist toomas. Tore on kohata lahket raamatukoguhoidjat ning üpris sageli soovitab ja tutvustab ta ka saabunud uusi raamatuid. Võtad raamatu kätte ja kohe leiad sellega kontakti, e-lugeriga vaevalt seda tunnet saab tekkida – kuidagi tuim ja tundetu tundub olevat too elektrooniline asi.

Kas ta ikka on mugavam ja odavam? Elekter aina kallineb ja kahju küll, vahel on ka sagedased elektrikatkestused. Äkki on need just siis, kui e-luger laadimisel, kuidas siis lugeda? Paberraamatu saad igal ajal kätte võtta ja seda kasvõi küünlatule valgel lugeda.

Seega – ega ikka tasuks hakata lammutama seda, mis on kasulik ja vajalik inimestele. Riik – see on rahvas, kuid praegu jääb küll mulje, et meie riik hoolib üha vähem oma rahvast, veeretades suurema osa kultuuri toomisest ja tootmisest omavalitsuse õlgadele – tahate raamatukogudesse paberraamatuid, las siis vallad ostavad! Nende rahakott pole aga ka põhjatu.

Pigem tuleks hoopiski rohkem riigipoolselt toetada raamatukogudesse paberraamatute ostmist. Muidugi võivad paralleelselt olla ka e-raamatud, kuid inimestel peab olema valikuvõimalust. Sundkorras ja läbimõtlematult selliseid asju ei tehta.

Nadežda (Adena) Sepp
kirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 527 korda, sh täna 1)