Kultuuripärandi aastast (2)

Kus surijaid, seal pärijaid, kuulutas mu nüüdseks juba kadunud vanaema ning ulatas mõne aasta eest surnud vanaisa vanad püksid mulle tööriieteks. Sellest tõekuulutusest on tänaseks möödunud juba ligi nelikümmend aastat ning olgu Kolga-Jaani surnuaia muld minu vanavanemate põrmule kerge!

Eesti vabariigi kultuuriministeeriumi ettepanekul on 2013. aasta kuulutatud kultuuripärandi aastaks jätkuna juba tuntud muuseumi-, disaini-, arhitektuuri-, raamatu-, filmi- jt teema-aastatele. Välja on kuulutatud ka aasta juhtlause, milleks on “pärijata pole pärandit”. Mis parata, juba pärandiaasta juhtlause läheb vastuollu minu vanavanematelt päritud tarkuseteraga ning üldtuntud teadmisega, et loodus tühja kohta ei salli.

Hõlmamatut ei saa hõlmata

Sellest tulenevat skepsist trotsides tahaksin varasemate teema-aastate valusate kogemuste kiuste kõigest hingest loota, et meie rahvusliku kultuuripärandi väärtustamine kestaks ka tänavu vähemalt senisel tasemel edasi.

Kui ajalehe Saarte Hääl toimetus pöördus minu poole sooviga, et selgitaksin muuseumitöötajana lahti kultuuripärandi aasta olemuse ja pärandkultuuri mõiste, tunnistasin kohe oma jõuetust hõlmamatu hõlmamisel. Üheselt mõistetavat ning üldtunnustatud definitsiooni neile mõistetele pole mul siiani ka kõikvõimsast Ilmavõrgust leida õnnestunud.

Kõige laiemas mõttes võivat pärandkultuuri käsitleda kui meie esivanemate elu ja tegevuse jälgi maastikul. Kas ikka ainult maastikul (on ju ka vaimne kultuuripärand!) ja kas see ka kõik positiivset väärtustamist ära on teeninud, jääb paraku iseküsimuseks.

Kitsamas tähenduses olevat pärandkultuur osa rahvakultuurist kui rahva traditsioonilisest ainelise ja vaimse kultuuri pärandist. Samas on rahvakultuuriks nimetatavad nähtused enamasti ju algselt elitaarse, hiljem massikultuuriks saanud kultuurielementide läbi aegade ulatuvad peegeldused.

Kultuuripärandiaasta koordinaator Riin Alatalu kinnitab, et kultuuripärandi mõiste on viimastel aastakümnetel, eriti aga uuel aastatuhandel märkimisväärselt avardunud – seda nii muinsuskaitse sees, kus väärtuste süsteem on liikunud kitsalt aineliselt pärandilt ja üksikobjektilt kultuuriväärtusliku keskkonna suunas, hõlmates nt kultuurmaastikke; aga ka laiemas mõttes materiaalse ja vaimse pärandi lähenemise ja lähendamise suunas.

Nii ongi eesmärgiks seatud teema-aasta fookuse suunamine kultuuripärandile terviklikult, kaasates pärandi nii vaimset kui ka ainelist poolt, nii riikliku (või ka rahvusvahelise) kaitse all olevat pärandit kui ka seda igapäevast (elu)keskkonda, mis ei ole kaitse all, aga on ometi väärtuslik kohaliku identiteedi kujundajana.

Nagu ütleks Joosep Toots, on kõik ülaltoodud arutlused teooria. See, mida ära teha suudetakse, on praktika. Plaane on juba igasuguseid peetud. Et täiendavaid rahastamisallikaid ega ka muid innustisi ei ole kuskilt paistmas, tundub täiesti uusi ettevõtmisi paraku vähevõitu tulevat. Pigem seostatakse kampaania-aasta eesmärkide ja loosungitega hulk traditsiooniliselt ja kultuuripärandiaastast sõltumatagi toimuvaid ettevõtmisi “Teeme ära” talgutest Viljandi folkloorifestivalini.

Viljandi kui pärandilinn

Rõhk saab mõistagi olema läbi aastasadade kestvatel traditsioonidel. Maikuus toimuva muuseumiöö juhtlause “Öös on inimesi” siiski otsesõnu pärandiaastale ei viita, üleriigilist ettevõtmist tähelepanuta jätta pole aga sugugi mitte plaanis.
Kultuuripärandi aasta süda asub Viljandis. Asjaolu, et sellest Lõuna-Eesti maakonnalinnast pole tehtud järjekordset teemapealinna, saab kahtlemata kiiduväärt mõõdutunde ilminguks pidada. Niisiis kannabki Viljandi tänavu pärandilinna tiitlit, mida ta eesti rahvakultuuri alal on sisuliselt juba päris pikka aega olnud.

Üleriigilisel tasandil on kultuuripärandiaasta tegemistest lubatud kõige täielikumat ülevaadet anda Ilmavõrgus leitavas Eesti Instituudi kultuurikalendris www.kultuur.info ja selle eraldi teemalehel www.parandiaasta.ee, kuid küllap on ka teised massiteabevahendid jätkuvalt lahked mistahes kultuurisündmuste kohta eelteateid ning kajastusi jagama.

Pärandajatest ja pärijatest sõltumata on kultuuripärand siiski valdavalt evolutsioonilise järjepidevuse, mitte revolutsioonilise vapustuse tulemus. Revolutsioonilised vapustused on küll kaasa toonud olulisi arenguhüppeid, kuid on ka jätnud inimkonna taas ja taas ilma paljudest möödanikus loodud väärtustest.

Ehk tasukski pärandkultuuri lahtimõtestamisel alustada kristliku maailma moraalikoodeksi aluseks olevast kümnest käsust, mille läänepoolse kristluse traditsioonilises jaotuses neljas käsk on eesti keeles sõnastatud järgmiselt: “Sa pead austama oma isa ja ema, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud, et su päevi pikendataks ja et su käsi hästi käiks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!” (5. Moosese 5:16).

Raul Salumäe
Saaremaa muuseumi kultuurharidustöö osakonna juhataja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 284 korda, sh täna 1)