Kõne Iffile (1)

Täna räägime Iffiga Facebookist, libakontodest ja suhtlemisest laiemalt.

Paar päeva tagasi helistas mulle üks sõber ja küsis, kas olen teinud endale Facebooki konto. Olin väga üllatunud, sest ma pole üldse arvutiinimene. Ei surfa internetis, ei tegele sellega üldse peale oma postkasti, kust ma saan oma tööplaani.

Nägin ka ise seda libakontot, seal oli välja kuulutatud, et mul on müüa sada plaati ja veel, mille vastu huvi tunnen – olla mingi teaduslik tõde kanepist. Lehele oli kogunenud ka sõpru, kelle hulgas oli tuttavaidki, kes arvasid, et see kõik on tõsine asi ja aus värk. Ega see muidugi meeldiv tunne pole, et keegi kasutab su nime. See näitab, kui haavatavad me virtuaalses ruumis oleme.

Minus tekitas see kummalise tunde, et keegi manipuleerib minu andmetega. Olen ju avalik inimene, pole varjanudki seda, kus elan või kes olen, aga hakata sellega nüüd mingit profiiti lõikama – no ma ei tea.

Kõige naiivsem oleks arvata, et müün oma plaate ise. Võiksin ju seda teha ainult juhul, kui annaksin ise oma plaate välja, aga ma pole nende omanik, neid turustab firma, kes need välja andis.

Mulle helistas ka üks neiu Õhtulehest ja küsis, kas kavatsen hakata uurima, kes libakonto taga on. Aga kuna sõidan Eestist kümneks päevaks ära, siis mõtlesin, et tegelen sellega tagasi tulles. Kuna aga tänaseks on see n-ö liba-Ivo Linna sealt kadunud, otsustasin, et kui rohkem probleeme enam ei tule, siis ei hakka seda asja uurima.

Võibolla mõni arvas, et teeb natuke nalja ja see polnudki ehk pahatahtlik, kuid nõme on see ikkagi. Ja küllap neid kurinahku on internetiavarustes palju, selle kohta on mitmeid filmegi tehtud.

Ma olen oma arust päris hea suhtleja, aga ma ei suudaks olla interneti-suhtleja. Ma ei tea, miks peaksin arvutisse toksima: tere hommikust, kuidas sul läheb, ahah, mul läheb hästi, head aega. Ma ei saa sellest mingit emotsiooni. Olen vanaaegne inimene, mis teha.

Selle asemel, et suhelda sõbraga Facebookis, mine talle parem külla, saa temaga silmast-silma kokku, alati on parem kuulda elava inimese häält, näha tema nägu, teretada teda kättpidi või kallistada teda. See ongi see, mis hoiab õige sõpruse ja tunded üleval.

Ma ei tuleks ka selle peale, et hakata oma täiesti perekeskseid fotosid laduma Facebooki üles, et tuhanded inimesed neid näeksid.

Ma arvan, et sellistel asjadel, perekondlikel reliikviatel, sündmustel, esemetel on mingi intiimsus, mida ei peaks üle terve maailma kaagutama. Kui oleksin 15aastane, siis ma võibolla naeraksin selle Ivo Linna jutu peale.

Aga ma saan selles maailmas hakkama ilma, et peaksin olema Facebookis või Twitteris ja iga päev lugema mingeid blogisid, mida keegi riigikogu liige on kusagil öelnud, ja oma kommentaare sinna lisama. Ei tea, kust inimesed selle aja võtavad.

Virtuaalmaailmas on oma ohud ja neist ei räägi ainult mina. Juba on fakte, et lapsed on jäänud kinnisemaks, istuvad ainult arvuti taga, silmad haiged, õues ei käi, värsket õhku ei saa.

Ega suhelda enam ka pereringis. Olen näinud mitu korda praami peal pilti, kus ema, isa ja kaks teismelist last istuvad kõik oma läptoppide taga, nad ei vaata kogu selle pooletunnise reisi kestel aknast välja, et kas jää peal on näiteks hüljest näha või kui kaugel on Kuivastu sadam, kuidas laev sööstab läbi jää ja kui ilus on päiksekuma selle jää peal.

Ei, nad toksivad oma arvutites, mis minu jaoks on täiesti arusaamatu käitumine. Ma võin selle praamiga sõita iga päev, aga ma vaatan ikka aknast välja, et näha, mis looduses on toimunud. Sest see on põnev.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 185 korda, sh täna 1)