Kuressaare antiigiäri on talvel varjusurmas (5)

Kuressaare antiigiäri  on talvel varjusurmas

EI PEAGI VÄGA VANA OLEMA: Irene Teesalu sõnul muutuvad antiigiks juba ka 80ndate aastate lasteriided ja Tarbeklaasi toodang. Foto: Sander Ilvest

Kui suvekuudel võiks Kuressaare omada antiigipealinna tiitlit, siis jaanuarikuus on paljud linna antiigiärid uksed sulgenud. Siiski pole mitmed poed päriselt kinni, vaid poeomanikud kasutavad jõulude ja uue aasta järgset vaikusehetke puhkamiseks.

Kuressaares Kauba tänaval e-antiiki pidav Irene Teesalu leiab, et tänu internetipoele võib ta ka talvel antiigipoodi lahti hoida. Teiseks eeliseks peab ta poeruumide asumist omaenda majas.

Põhiliselt nõukogudeaegsele kaubale keskendunud Teesalu kinnitusel loetakse antiigiks esemeid, mis on vähemalt 50 aastat vanad. Tema poes on kõige uuemad asjad 2002. aastal Eesti kunstniku poolt disainitud klaaspokaalid.

Poeomanik ei näe midagi halba selles, et antiigipood müüb ka kunsti. Tema lemmikteoseks poes oleva kauba hulgas on Aino Bachi graafiline teos “Magav laps”1956. aastast. Bachi võiks Teesalu arvates vabalt nimetada naissoost Viiraltiks.

Poe vanim ese on armulaualinik 18. sajandi lõpust või 19. sajandi algusest, kuid see käsitööese on pärit Tallinnast. Maakonnaga on seotud ilmselt 100 aastat vana Ruhnu pulmatanu. Poeomanik tunnistab, et Saaremaal läheb kaubaks kõik, mis seotud merega.

Talle endale on südamelähedased Muhuga seotud esemed, sest tema vanaema on sealt pärit. Samas ta ise vanavara ei kogu, lihtsalt kasutab igapäevaelus antiikseid asju.

Kuigi kauplus on Kuressaares avatud alates juulist 2012, on Irene Teesalu antiigiäri ajanud juba kaheksa aastat. Algusaastatel osteti rohkem ja hinnad olid kõrgemad, kuid siis tuli kauba eest ka kõrgemat hinda maksta. Nüüd ostavad esemeid kollektsionäärid, kuid ka tavainimesed tulevad poodi leidmaks midagi, mis neile meeldib. Poes on olemas ka tellimuste nimekiri esemetest, mida inimesed osta sooviksid. Kuid tellitud asjade leidmisega võib minna kaua.

Omaniku sõnul ei ole antiigipood pandimaja. Kui kaubale saadakse, makstakse kauba eest raha kohe välja. Kuid kallimad asjad võetakse komisjonimüüki. Küll aga pidid kollektsionäärid, kelle kogud enam tuppa ära ei mahu, osa poest ostetud asju sinna uuesti müüki tooma.

Suveks on Teesalul plaanis maja sisehoovis avada antiigiturg, kus inimesed saaksid ise oma asju müüa. Seni aga võivad saarlased poodi oma vanavara näitama tulla.

Pikal tänaval asuva Hobiäri omanik Raigo Kirss on antiigipoodi pidanud juba 1993. aastast. Tänaseks on ta spetsialiseerunud vanade raamatute müügile. Samas ei näe ta Eesti väiksust arvestades võimalust keskenduda vaid mingile kitsale teemale. Müüa tuleb seda, mida tahetakse osta. Kirsi sõnul on väärtuslikud esemed hinnas igal ajal.

Kuigi üksik raamat tundub võrreldes antiikmööbliga olevat kerge, kinnitab poemees, et raamatuhunnikut on raske tõsta, nad on ruumimahukad ja nendest ülevaate saamine on keeruline. Eeliseks peab ta aga seda, et töö käigus saab ta ise ka raamatuid lugeda.

Nõukogudeaegse kauba taas populaarseks muutumist ta imelikuks ei pea. Mujal maailmas on 40-, 50-, 60ndad aastad juba ammu populaarsed. 80ndate aastate pressitud plaadist tumeda sektsioonkapi liigitab ta aga ka tulevikus nišitooteks.

Kirsi sõnul võib praegu poes oleva 120 aasta vanuse riidekapi vabalt osadeks lammutada ja kliendi kodus uuesti kokku panna, kuid eelpoolnimetatud sektsioonkapp on ilmselt nii palju väändunud ja kõver, et seda uuesti kokku saada on pea võimatu.

Raigo Kirss ei oska seletada, miks on Kuressaares nii palju antiigipoode. Konkurentsi ta ei karda, nimetades teisi vanavaraga kauplejaid leplikult kolleegideks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 885 korda, sh täna 1)