Jahindusnõukogust võib saada päästerõngas ulukikahjude vastu (10)

Jahindusnõukogust võib saada päästerõngas ulukikahjude vastu

KAITSEALUSED: Kui suurulukite küttimislimiidi otsustavad tulevikus saarlased ise, siis huntide laskmislube jagab ka edaspidi ainult riik. Fotol neljapäeval Mustjala vallas Järise kandis õnnestunud hundijahti pidanud Saaremaa jahimehed. Hundilaskajad Madis Kirs ja Elari Vokssepp on esireas paremalt 2. ja 3. Foto: Rain Nurmik

Saaremaa põllumehed ja maaomanikud peavad tõsiselt kaaluma, keda valida oma esindajateks peatselt loodavasse jahindusnõukokku, sest nõukogu otsustest sõltub tulevikus suurulukite küttimislimiit Saaremaal ja tulenevalt sellest ka ulukikahjude ulatus.

Pärast uue jahiseaduse vastuvõtmist riigikogus loob keskkonnaamet Saaremaale ja teistesse maakondadesse maakondliku jahindusnõukogu, kuhu kuulub ühepalju jahimeeste ja maaomanike esindajad ning üks riigi esindaja.

Kui kehtiva jahiseaduse kohaselt otsustavad uluksõraliste küttimismahud sisuliselt jahipiirkonna kasutajad, siis edaspidi jääb see ülesandeks jahindusnõukogule, kes paneb enne iga jahihooaja algust paika suurulukite küttimismahud ja otsustab, mitu luba üks või teine jahipiirkond Saaremaal saab. Kui mõni jahinduspiirkond jahindusnõukogu otsuseid eirab, võib nõukogu teha riigile ettepaneku jahipiirkonna kasutaja välja vahetada.

“Maaomanikud peaksid maha istuma ja mõtlema, kes võiks neid nõukogus esindada,” ütles Saarte Häälele keskkonnaministeeriumi metsaosakonna jahinduse nõunik Tõnu Traks, kelle sõnul on ülioluline, et maaomanikud valiksid end esindama inimesed, kes nende huve tõepoolest kaitsevad. Tõnu Traks hoiatas, et maaomanikel tasub vältida maaomanikest jahimeeste valimist oma esindajaks, sest sel moel võivad jahimehed saada nõukogus enamuse.

Jahiseaduse eelnõu tutvustavatel üritustel käinud Traksi sõnul osalevad sellistel üritustel alati mingil põhjusel vaid jahimehed. Põhjus olevat selles, et maaomanikud saadavad endi hulgast jahindusteemasid kuulama inimesi, kes ka ise jahil käivad. “Umbes nii, et ah, sa, Priit, oled meil siin pundis jahimees, mine sina,” rääkis Traks. “Siis tekibki olukord, kus jahimehed istuvad koos jahimeestega ja olukord ei parane.”

Saaremaa talupidajate liidu juhatuse esimees Jaan Kiider ütles, et taluliidul tuleb paari nädala pärast juhatuse koosolek, kus arutatakse oma kandidaadi esitamist nõukokku. “Loodame, et me saame oma liikme sinna esindajaks,” lisas ta.

Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees Taavi Ehrpais ütles Saarte Häälele, et praegu pole veel selge, mitmeliikmeline jahindusnõukogu tuleb, kuid omanike poolelt peaksid seal kindlasti olema üks RMK esindaja, üks põllumeeste esindaja ja üks erametsaomanike esindaja. Erametsaomanike esindaja valib nõukokku endi hulgast metsaomanike maakondlik esindusorganisatsioon, kelleks Saaremaal on Saaremaa metsaühistu. Taavi Ehrpaisi sõnul ei ole tal midagi selle vastu, kui metsaomanike esindaja on ühtlasi ka jahimees. “On väga palju maaomanikest jahimehi, kes saavad ääretult hästi aru maaomanike muredest,” sõnas era metsaliidu juhatuse esimees.

Hirvi on Saaremaal ülearu palju

Tõnu Traks ütles, et Eesti suurima punahirve asurkonnaga maakonnas Saaremaal on hirvi rohkem, kui neid peaks olema. Kui saarlastel on soovi, saaks hirve arvukust Saaremaal oluliselt vähendada, rääkis Traks, kelle sõnul pole Eesti riigil ühtegi looduskaitselist eesmärki punahirve kui võõrliigi säilitamiseks Saaremaal. “Ta võib siin olla, kui ta saarlastele meeldib, aga riik siin arvukuse vähendamiseks kitsendusi ei tee,” märkis Traks, lisades, et tegelikult kehtib sama põhimõte ka teiste suurulukite kohta.

Seevastu suurkiskjate küttimismahu otsustab ka edaspidi riik, jahindusnõukogu pädevus piirneb vaid ettepanekute esitamisega. “Hundi, ilvese ja karu osas on Eesti riigil teatud kohustused, palju neid peab olema,” selgitas Traks, kelle sõnul peab Eesti lähtuma suurkiskjate kaitsekorralduskavas kirjapandust ja kohustuste eiramine toob riigile kaasa trahvid. “Piisab, kui ainult üks kiri läheb kelleltki looduskaitsjalt Euroopa Liitu,” möönis jahindusnõunik.

Tõnu Traks nõustus, et hirvede arvukus Saaremaal on väga kõrge just seetõttu, et mängus on jahindussektori huvi ja hirvede suur arv on jahimeestele kasulik. “Kui võtta jahindust kui omaette majandusharu, siis nad teevad täiesti õigesti. See, kes kasvatab laudas sigu, tahab ju ka, et sigu tuleks kogu aeg juurde ja et loomi oleks võimalik rohkem realiseerida,” märkis Traks. “Praegu ei pea jahimehed kellegi teisega eriti arvestama ja nad teavad täpselt, kuidas seda arvukust kõrgel hoida,” lisas ta.

Tõnu Traksi sõnul ei sa jahimajandus ja põllumajandus ilma konfliktideta ühel ja samal territooriumil pikalt toimetada, kui omavahel kokkuleppeid ei sõlmita. Tänane jahiseadus aga ei võimalda küsida jahimehelt tema tegemata töö eest kompensatsiooni. Tegemata töö on Traksi sõnul näiteks see, kui sa ajad loomade arvukuse suureks ja eirad maaomanikku, kui see sulle helistab ja palub viljapõllu äärde loomi passima tulla. “Kui jahimees ütleb, et see ei ole minu mure, las nad söövad seal ja mind see ei huvita,” selgitas ta.

Jahimees ja maaomanik vajavad kokkuleppeid

Seevastu uus jahiseadus on jahindusnõuniku sõnul üles ehitatud nii, et viljakasvataja ja jahimees peavad kokku leppima, kui palju nad kõrvuti olles majandada saavad. On loomulik, et põllumees peab ka ise oma vara ulukite eest kaitsma, kuid see ei tähenda, et kogu kahju peab jääma põllumehe õlule, rääkis Traks.

Pärast uue jahiseaduse jõustumist jääb jahimehele kaks varianti: ta kas hakkab silopallide juures passimas käima või viib ulukite arvukuse niipalju alla, et neid jamasid ei juhtu seal, rääkis jahindusnõunik. “Ma loodan ka, et kui omavahel kokku lepitakse, siis ei hakata ühe rulli pärast tülitsema, see peab olema ikka mingi suurem rünne,” märkis Traks, kelle sõnul tuleb jahimeestel suurema ulukiründe puhul hakata kahju kompenseerima.

Tõnu Traks avaldas arvamust, et Saaremaal on siiski palju piirkondi, kus põllumehed ja jahimehed on kooseksisteerimise tingimused juba ammu kokku leppinud ja kus suhteliselt rahumeelselt hakkama saadakse. “Need on ikkagi üksikud piirkonnad, kus üksteisega ei arvestata ja sageli on seal sellised rasked isiksused, kellega ei saagi kokku leppida,” tõdes Traks. Samuti on probleem suurtes jahipiirkondades, mis on vaid 3–4 mehe käes. “Saaremaal on ka piirkond, kus suurelt maalt on piirkond kätte saadud ja kohalikud mehed ei saa seal isegi jahil käia ja kokkuleppeid ei ole,” lausus jahindusnõunik.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 314 korda, sh täna 1)