Mis asi see teatrimaagia on?

Mis asi see teatrimaagia onÜhel vahval Saaremaa rahvateatri ringreisil oli pikem peatus, nagu ikka, Otepääl. Pärast etendust sõime sealse teatrijuhi Kalju Ruuveni retsepti järgi keedetud soolaube ning lasksime vähesel joodavalgi hea maitsta. Oli parajasti Gorbatšovi-aegne alkoholikeeld ning kohalik baar oli ainus koht, kust kilekotis (!) sai midagi välja tuua. Selgituseks – baaris oli taara täpselt üle loetud ja selle sisu tarbida võis ainult kohapeal.

Nii tuligi peoks pärast etendust kavalust kasutada. Pidu oli vahva, nalja sai palju, hommikul aga läks keegi peanäitejuhti äratama. Too tegi silmad lahti, olles ise veel unenägude rüpes, ja esitas imestunult küsimuse: “Mis asi see on?”
Tõeline situatsioonikoomika, mida sõnades edasi anda on võimatu, küll aga sündis lööklause, mida asjaosalised tänini meenutavad.

Salapärane ja lummav maailm

Mis asi see on, mis juba pool sajandit hoiab üleval nähtust, mille nimi on Saaremaa rahvateater? Omaaegne näitering, mis säilitas järjepidevuse veelgi varasema kutselise teatriga, kasvas 1963. aastal rahvateatriks. Umbes sellest ajast on meeles, kuidas kooliplikana imetlesin laval õpetajaid Salme Seppa ja Ingrid Jõelaidu, hästi mäletan lavastusest “Tuuline rand” Kalle Prisket.

See oli salapärane ja lummav maailm, kus osalised olid nagu teisest keskkonnast. Lava peal oli huvitav, aga seal lava taga pidi ju ka midagi olema? Nõnda oli minu jaoks üsna loogiline jätk (ma ei ole kunagi arvanud, et mind teatrimuusa nii kõvasti oleks puudutanud, et lavakasse proovida) leida end rahvateatri õppestuudiost, mille kaheaastase kursuse 1972. a lõpetasin.

See oli üks ütlemata tore aeg – igal esmaspäeval hilisõhtuni teatriajaloo, kõne- ja liikumistunnid, etüüdid ja mis kõik veel! Esimeseks ülesastumiseks sai pisike roll lavastuses “Atlandi ookean”, mis iseenesest üsna keskpärane tükk, aga teadmine, et oled koos selliste tegijatega nagu Arved Kakkum, Ferdinand Roes, Aime Käen, oli iseenesest lummav.

Sellega seoses üks värske mälestus möödunud kevadest. Soovitasin lavastusse “Kauka jumal” üht abiturienti, kel riigieksamid ukse ees. Noormees läks nii hoogu, et kirjandite kirjutamise ajal olid tal aina teatriproovid. Tulemus – kesised punktid riigieksamil, aga see-eest hing teatripisikust nakatatud. Küllap see “asi” ongi teatripisik, mille külgesaanu ei jää teatrimaailmale kunagi võõraks, olgu siis saalis vaatajana või laval tegijana.

Mis asi see on – see teatrimaagia? Miks inimesed, kes päev läbi on juba tööl olnud, vabatahtlikult ja tasuta teevad “koomuskit”? Üsnagi tihti täissaalile. Küllap see on moodsas keeles väljendudes üks teraapiavorm, kus inimene satub uude ja meeldivasse keskkonda, kus ta unustab ebameeldivused, teinekord ka haiguse.

1972. a lavastas Vendo Peebo diplomitööna ,”Lumekuninganna”. Jutustajat mängis seal Jaan Ennemuist, sõbralik ja hea huumorisoonega mees, kes tõi truppi käibelause “Võtame aga leiba ja lähme aga jälle!”

Jaani särava väliskesta sees ei aimanud meist keegi, et iga etendus oli talle väljakutse. Tal oli alati kaasas pudel piima, mida pauside ajal rüüpas (tagantjärgi tarkus – valude leevendamiseks). Jaani kostüümi üheks osaks olid sukkpüksid ning pidevalt aasiti, kuidas ta neid ometi nii oskab hoida, et silmad jooksma ei hakka. Jaan ütles oma muhedal moel: “Kui silmad jooksma hakkavad, jooksen ma nendega kaasa!” Ühel etendusel jooksis äkki vähemalt kuus silma korraga. Järgmist etendust ei tulnud… sest Jaani lihtsalt ei olnud enam… Teatrimaagia?

Tõusis kui fööniks tuhast

Mis asi see on, mis tõusudele ja mõõnadele vaatamata on toimima jäänud? Vahepeal üsna sügavas varjusurmas viibinud rahvateater tõusis fööniksina tuhast etendusega “Kauka jumal”, millega 26. jaanuaril tähistatakse ka teatri juubelit.
Muutused riigikorras ja

-korralduses ei jätnud puutumata ühtki valdkonda, sealhulgas ka rahvateatrit. 90ndatel oli kogu elu nagu üks suur teatrilava, kus esindatud kõik žanrid, kellel siis aega veel päristeatrit teha. Ometi toimus koosolek, kus asjaosalised arutasid omaaegse Kuressaare Eesti Seltsi maja saatust.

Vaimusilmas nähti teatritegemise jätkamist just selles majas. Elu läks edasi, peanäitejuhi kohast loobus Rein Rooväli, projektijuhina vedas vankrit edasi Ellen Teemus, maja ehitati üles ning sellest sai Kuressaare linnateater. Rahvateatrile jäi üks pisike ruumikene linnateatri katuse all. Rõõmustav oli ikkagi see, et linnateater tõi oma esimesed tükid lavale ja seal mängis hulk endisi rahvateatri näitlejaid.

Läks nagu läks – ega rahvateatri-nimelisi asutusi tänapäevaks vist suurt järele jäänud pole. 2012. a haaras härjal sarvist rahvateatri juhatus (Lea Kuldsepp, Liivi Väli, Ellen Teemus, hiljem lisandus Virgo Neemre) ning lavaküpseks sai “Kauka jumal”. Mitmeaastase töö tulemusena esitletakse juubelipäeval ka rahvateatri biograafilist leksikoni ning heliplaati 53 teatriinimese häälega.

Mis asi see on, mis 26. jaanuaril toob kokku neid, kes võibolla mitukümmend aastat pole kohtunud? Küllap see, et taas kord saab üle räägitud kordaminekud ja möödapanekud, julgustada tegijaid ja meenutada olijaid, ohata nostalgiliselt, et vanasti oli taevas kõrgem ja rohi rohelisem ning peod niisama ägedad ja üldse… juttu jätkub kauemaks ja rohkemgi veel. No vähemalt järgmised 50 aastat ikka.

Igatahes pidu ei oleks pidu, kui Rein Rooväli ja Hiljar Koppel hommikuni ei vaidleks, kuni lõpuks oskavad mõlemad vastata küsimusele: “Mis asi see on?”

Ester Kuusik
harrastusnäitleja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 251 korda, sh täna 1)