Mul on depressioon. Ja mis siis?

Eelmistel nädalatel kirjutasin Õhtulehe suhtekülgedel kahest teemast, mis on mulle isiklikult tuttavad – depressioon ja perevägivald. Kirjutasin pseudonüümi all, anonüümselt. Ma ei tahtnud netikommentaatorite hambusse sattuda, samas olid need lood minu silmis nagu lakmuspaber. Tahtsin testida, kui paljudes see äratundmist tekitab.

Vastukaja tuli üllatavalt rohkesti. Lugejad kirjutasid toimetusse oma kogemustest ning kirjaridade vahelt aimus mure kõrval ka kergendustunnet – nad ei olegi oma murega üksi. Mõtlesin, et neist teemadest peaks veel rohkem kirjutama, veel põhjalikumalt. Julgemalt.

Minu võitlus depressiooniga algas siis, kui sain endale vägivaldse võõrasisa. Olin siis 12aastane. Sellest ajast peale on olnud halvemaid ja paremaid aegu. Kui kõige pimedam periood üle elatud, on aasta või paar suhtelist rahu.

Suurem osa mu tuttavatest ega kolleegidest isegi ei tea, et mul see haigus on. Vaid mõnikord harva olen võtnud pikemaid haiguslehti, aga tavaliselt suudan end tööle sundida. Tõsi, see nõuab nii suurt energiat, et ma ei jaksa siis kogu päeva jooksul enam midagi muud teha – kui töö tehtud, vajun letargiasse. Kogu ülejäänud päeva lihtsalt laman ja kogun jõudu.

Rohtusid ma ei võta, sest suurem osa antidepressantidest, mida olen elu jooksul proovinud, põhjustab mul kehakaalu tõusu. Olen õppinud, hambad ristis, kannatama ja ootama, kuni elurõõm tagasi tuleb.

Olen oma haigust varjanud, sest see häbimärgistab. Inimesed ei saa sellest aru. Skeptikud arvavad, et sellist haigust pole olemaski. Osa inimesi usub, et depressioon võrdub kurvameelsuse, lakkamatu nutu ja enesetapukatsetega. Ei pruugi.

Minul väljendub haigus jõuetuse, ükskõiksuse, põhjendamatu süütunde ja kõrgenenud ärrituvusega. Kui keegi mind torgib, reageerin äkilise raevuhooga. Kuid enamasti olen pealtnäha täiesti emotsioonitu ja osavõtmatu, ei välju nädalate kaupa oma toast ega soovi suhelda. Ma ei tunne mitte millegi vastu huvi, ei viitsi isegi telekat vaadata ega raamatuid lugeda. Depressioonihoogude ajal tarduvad aeg ja ümbritsev maailm minu jaoks ning langen talveunne. Õnneks tuleb varem või hiljem päike jälle välja.

Millest inimesed aru ei saa, seda nad võõristavad. Seepärast ma tavaliselt ei viitsi seletadagi. Need, kes minuga lähemalt suhtlevad, on harjunud, et aeg-ajalt lülitan telefoni mitmeks nädalaks või isegi kuuks välja. Nad on õppinud, et sellal saab minuga vaid kirjalikult suhelda. Miks, seda nad täpselt ei tea. Kes aimab, see aimab. Meil oleks justkui vaikiv kokkulepe, et sel teemal me ei räägi. Õnneks on mu töö selline, et polegi vaja eriti suhelda. Mu tuttavad on harjunud ootama, sest ühel hetkel ilmun jälle välja ja kõik on nagu ennegi. Ma oleks nagu Jekyll ja Hyde, kaks erinevat inimest.

Kuid pärast lehelugudele järgnenud kirjade ja kommentaaride laviini, millest selgus, et minusuguseid on Eestis palju ja suurem osa neist ei julge oma probleemist avalikult rääkida, on mul kadunud isu seda varjata. Miks peaks depressioon olema häbiväärne, samas kui kopsupõletik ja gripp ei ole? Miks peaksin häbenema sellest rääkida? Otsustasin, et kui keegi mind sellepärast halvustab, pole asi minus, vaid temas. Varjamine ei tee probleemi olematuks, samas rääkimine aitab.

Inimesel on vaja teada, et ta pole üksi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 334 korda, sh täna 1)