Vits, komm ja hea kasvatus (4)

Kaja Tampere kutsus ühes viimastest “Ajakajadest” üles arutlema hea kasvatuse mõiste ja sisu üle. Arutelu üheks mõtteks oli mure ühiskonnas levinud liigse allaheitlikkuse ja kuulekuse pärast.

Allaheitlikkuse ja kuuletumise põhjuseks on enamasti teadmatus, sealhulgas harimatus, ja hirm. Eneseväärikuse teadvustamine ja hirmust võitusaamine võiksid olla samuti hea kasvatuse osised. Sageli ongi.

Võimas vahend

Hirm on võimas vahend, mis paralüseerib ja hoiab ära igasugused erinevad arvamused. Millegagi/kellegagi hirmutamist oleme me kõik lapsepõlvest alates kogenud. Nii istub hirm teadmatu-tundmatu või kellegi tugevama ees, kes võib meile midagi halba teha – töölt lahti lasta, preemia maksmata jätta, lüüa või lihtsalt halvustavalt midagi öelda, mille tõttu meie enesehinnang kannatada saab – pisikesest peale kusagil hingesopis. Rääkimata hirmust selle ees, et meid kommist või kinnomineku rahast ilma jäetakse.

Hirmul on lisaks kujuteldavatele aeg-ajalt ka reaalsed põhjused. Näiteks on mitmed meist kokku puutunud juhtidega, kes aeg-ajalt alluvate peale karjuvad, süüdistavad neid millegi tegemises või tegematajätmises, nagu parasjagu vajalikum on, töö mitteoskamises ja muudes asjades, mis inimeste enesehinnangut kaunikesti kõigutama kipuvad. Aeg-ajalt kõlavad ka ähvardused kedagi, kes julgeb juhist teistmoodi arvata, lahti lasta. Ja aeg-ajalt, kasutades oma võimu, sellised juhid nii ka teevad – lasevad inimesi töölt lahti.

Selliseid juhte-jupijumalaid kohtab kõigil tasanditel, alates brigadirist, lõpetades ministriga. Ja nad ütlevadki halvasti, oma tegematajätmistes süüdistavad alluvaid ja aeg-ajalt lasevad kellegi ka lahti – lihtsalt hirmutavaks eeskujuks teistele. Sageli hirmutamine toimib – kui üks on lahti lastud, siis teised ei julge enam midagi öelda ja kannatavad kõik ära.

Me ei pea kartma

Jõululaupäeval istusin Kaarma kirikus ja kuulasin õpetaja Nelise jutlust. Ajakohaselt oli õpetaja sedakorda teemaks valinud “Sina ei pea mitte kartma”. Kartmise ja hirmu vähenemist on Eesti ühiskonnas just viimase aasta jooksul rõõmustavalt palju näha olnud. Eelkõige on selle väljenduseks kodanike aktiivsuse kasvamine – inimesed tahavad ja julgevad öelda, mida võiks teistmoodi teha, mida peaks muutma ja millega valitsejad või juhid peaksid tegelema.

Tõsi, aeg-ajalt peab neile, keda me oleme volitanud enda eest valitsemisotsuseid ette valmistama, vastu võtma ja ellu viima, korda kümme ütlema, mida tegelikult näha sooviksime. Aeg-ajalt annab keegi, kes hierarhiliselt on kõrgemal, ka teada, et igasuguse tema soovidest erineva soovi avaldamine on rumalus ja vastalisus, ei midagi muud. Aga me ei pea tõesti kartma – kui üksteist toetatakse ja samade mõtete eest seisab palju inimesi üheskoos, hakkavad asjad muutuma.

Nii võiks arusaam, et inimene ei pea mitte hirmu tundma, olla üks hea kasvatuse osiseid. Omaenese erilaadne väärtus ja väärikus on igaühel olemas – me peame selle üles leidma. Omaenese ja teiste väärtuslikkuse tunnistamine on osa heast kasvatusest. Lapsepõlvest pärit hirmust kotipoiste, kurja hundi, vitsa või kommist ilmajäämise ees võiksime hästi kasvatatud/kasvanud täiskasvanutena üle olla. Või vähemalt püüda selle poole.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 473 korda, sh täna 1)